Ühel ilusal varakevadisel hommikul on Peter Martell taas suundumas jõe äärde kalale. Taevas on selge, linnud laulavad ning väike unine Twin Peaksi linnake on oma päevarutiini alles alustamas. Kuid kohale jõudes märkab Peter ühe suure kivi taga aga mingit ebamäärast kogu. Kogule lähenedes saab Peterile aga kiiresti selgeks, et tegu on mingi kilesse mähitud tombuga. Ta kummardub kõheldes tombu kohale ja avab tombu otsa ettevaatlikult lahti... ning seal samas, meie ees, rullub lahti üks maailma suurim müsteerium, mida teleekraanidel iial näidatud.
„Twin Peaks“ on telesari, mis jõudis eetrisse esimest korda 8. aprillil 1990. Sarja loojaks oli David Lynch, kes koos Mark Frostiga produtseeris ja kirjutas sarja esimest hooaega. Muusika sarjale tegi Ameerika helilooja Angelo Badalamenti, kelle võrratust muusikast saaks teha omaette artikli. Kurikuulus Lynch oli enne „Twin Peaksi“ teinud vaid filme, nendest kuulsaim „Blue Velvet“ (1986). Tema sürreaalsed, argipäeva ebatavaliselt kujutavad ja sümboolsusest pakatavad linateosed olid nii omapärased, et kõiki sarnaseid filme on hakatud Lynchi järgi kutsuma lintšilikeks. Ehkki esialgu ei lubatud sarjale suurt edu, sai see oma uudsuse ning alternatiivsuse tõttu populaarseks üle kogu USA ja maailma.
Sarja esimene hooaeg algab 24.veebruaril, kui sarja üks peamisi peategelasi, FBI agent Dale Cooper, saabub Washingtoni osariigis asuvasse väiksesse Twin Peaksi linna uurima keskkooli tüdruku Laura Palmeri mõrva. Muidu ülimalt rahulik ja idülliline linnake on sellest uudisest raskelt vaevatud. Ehkki mõrv oli toime pandud vägagi jõhkral moel, on esimese hooaja fookus kuskil mujal. See keskendub põhiliselt Dale Cooperi seiklustele linna peal ja linnaelanikega sõbrustamisele. Cooper on lausa rabatud kaunist Lääneranniku väikelinnast ja selle ümber laiuvast puutumatust loodusest. Ta leiab rõõmu ka kõige tavatumatest asjadest ning hindab kõrgelt igat hetke.
Vaataja kogebki siin maailma läbi tema silmade. Esmapilgul võib see tunduda suisa veider, kuid pikapeale hakkab asi selginema. Ehkki kõik võib paista üpris roosiline, hakkavad maskid vaikselt maha libisema. Kuskil kuklas tiksub teadmine, et Laura Palmer on mõrvatud, et ei saa enam vanaviisi eluga edasi minna ja et Pandora laegast enam kinni ei pane. “Twin Peaksi” teebki geniaalseks pinge vaikne, kuid järjekindel kruvimine. Sarja järgmises hooajas on meeleolu juba loodud ning sari võtab juba hoopis teised mõõtmed.
Sarjas võib ära tunda freudilikke ja jungiaanlikke inimkäsitlusi. Psühhoanalüüsi, arhetüüpide ja kollektiivse alateadvuse mõtestamine on Lynchi töödes läbiv. „Twin Peaks“ tegeleb teemadega, mida oleme kõik ühel või teisel moel tundnud, kuid pole endale teadvustanud: Kas me oleme ise need, kelleks end peame? Kui tihti me kollektiivselt tragöödiate ees silma kinni pigistame? On inimesed ikka lõpuni head? Kus sünnivad valu ja kannatus ning kes nendest toituvad? Kui palju meil on vaba tahet ja kontrolli enda üle? Võib-olla ei tahagi me enestele neid asju teadvustada..
Sarja kolmas hooaeg, mis tuli välja alles 25 aastat pärast teist hooaega (2017) on juba täielikult nendes teemades. Laura Palmeri mõrv on lahendatud, kuid lõplikku rahu pole siiski saabunud. „Twin Peaksist“ tehti ka film „Twin Peaks: Fire Walk with Me“ (1992), mis on eellugu Laura Palmeri mõrvale. Ehkki see film on eellugu, ei tasuks seda esimesena vaadata. Nimelt eeldab film, et oled kahte hooaega juba näinud. Kõigi teiste heade näitlejate kõrval teeb filmis väikese rolli ka maailmakuulus laulja David Bowie.
„Twin Peaks“ sobib kõigile, kellele meeldivad mõrvamüsteeriumid, müstika ja alternatiivsed lähenemised. Isegi kui miski jääb segaseks, pole sellest tegelikult midagi hullu. „Twin Peaks“ ei väärtusta niivõrd arusaamist kuivõrd meeleolu ja lihtsalt olemist.