Uus aasta ja palju uut muusikat, mida soovitada.
Seekord võtame asjakohasema artisti. Rootsi neljaliikmeline koosseis Kent on juba paljudele tuttav. Võib-olla oled kuulnud sellest rootsi keele tunnis, võib-olla oled ise bändiga tutvunud, võib-olla kuuled neist alles praegu.
Kent on vanem rokkartist ja enam tegev ei ole. Kuid oma tegevusaastatel jõudis ta välja lasta suurel hulga muusikat. Koosseis pandi kokku 1990. aastal ja viimane album tuli välja aastal 2016, mis oli ka nende 12. album. Kõik 12 albumit on rootsi keeles, kuid kahest nendest on välja lastud ka ingliskeelne versioon. Kuigi ingliskeelsetes versioonides läheb originaali tähendus kohati kaduma, on ka need kuulamist väärt. Kõne all olevad albumid on “Hagnesta Hill” aastast 2002 ja “Isola” aastast 1997, mõlemale on mõtet pilk peale visata, kuid soovitaksin esmalt ikkagi rootsikeelseid versioone kuulata..
Kõige populaarsemateks albumideks Kentilt loeksin ma eelmainitud “Hagnesta Hilli” ja samal aastal ilmunud albumi “Vapen & ammunition”. Varajastel 2000ndatel ilmunud “Hagnesta Hill” oli paljude arvates just see, mida Kentil tol hetkel vaja oli. Albumi välja tulemise ajal oli populaarne nn radiohead`i- lik muusika ja Kentil oli vaja midagi, mis annaks nendele identiteedi kõikide teiste sarnast tüüpi muusikutega koos seistes. Albumis esinevad lood nagu “Kungen är död” ja “Musik non stop” panevad Kenti diskograafias maha punkti. Visad löökpilli käigud ja poprokilik taust teevad mõlemad lood tantsuliseks, kuid laulja hääl ja osavad sõnad jätavad lugudele siiski ka mingisuguse melanhoolse maigu. Antud lood on ka minu isiklikud lemmikud albumilt.
Teise albumiga on osadel teist juba õrn kokkupuude, sest albumilt on pärit lugu “Sverige”, mida rootsi keeles mingi hetk lauldakse kõigiga, kuid see ei ole minu arvates albumi parimate teoste seas. Siit albumilt toon välja lood “Sundance kid,” “Pärlor,” ja “Dom andra.” Kõik kolm on justkui armastuslaulud, kuid neil on juures õrnalt lootusrikas ja samas samal ajal pessimistlik tunnetus. Musikaalselt on need lood suurepärased, jällegi kusagil suures ja laias rokižanris. Mis minu jaoks teeb Kentist Kenti on nende laulja hääl, kirgliku ning kohati anuvana annab ta lugudele justkui selle komponendi, mida nad vajasid.
Veel head kuulamist lisaks ülalmainitule on “Palace and Main,” “Låt dom komma” ja “La Belle epoque.”