See 100-leheküljeline raamat on neile, kes soovivad lugeda midagi originaalset ja huvitavat, kuid mahukate teoste kallale ei kipu.
Tegemist on Argentiina ulme klassikuga, mille esmatrükk ilmus 1940ndal aastal. Raamatu peategelasteks on Venezuelast põgenenud poliitiline vang, kes proovib ühel mahajäetud saarel endale ajutist peavarju leida. Saare kirjeldused loovad laheda ja troopilise õhkkonna, mille laadset ma varem pole kohanud. Juba raamatu esimesest leheküljest toovad loosse intriigi saarel asuv hüljatud muuseum, kirik ning suur bassein. Need ehitised tunduvad saare jaoks kuidagi kurioossed, liigagi värsked ning heas seisukorras. Pinge võtab tõelise hoo sisse aga ühel hommikul, kui peategelase hämminguks, on sealsed hooned järsult rahvast ja elu täis. Inimesed ärkavad ning tulevad terrassile kohvi jooma, nagu oleksid nad eelmisel õhtul seal samas majas unele heitnud. Ometi ei leia minategelane nende äkiliseks saabumiseks mitte ühtegi ilmset selgitust. Kahtlustades politseid või kummitusi, põgeneb ta saare metsistunud looduse rüppe. Pärast pikemat jälgimist mõistab ta, et kummitused ega politsei need uued asunikud siiski ei ole. Kuigi paremast seletusest jääb tal jätkuvalt vajaka, armub ta oma luuramise käigus ühte Faustiine nimelisse asunikku ära. Kui ta ennast Faustiinele tutvustada püüab, koorub nende kohtumisest välja aga midagi, mida ka kõige kogenumad lugejad oodata ei oskaks. (Ei, saabunud rahvas ei ole tulnukad).
Mulle endale jäi raamat silma oma leidlikkuse ning isikupära poolest. Ridade vahelt kumas läbi kirjaniku tahe anda Argentiina kirjandusele midagi, mida teistel Ladina-Ameerika riikidel ei ole. Kuna paljudes Lõuna-Ameerika maades räägitakse siiani vanade emamaade keeli (suures osas hispaania või portugali), siis on sealne kirjandus ja selle erilisus nende rahvusliku identiteedi küsimuses suurema osatähtsusega. “Invention of Morell” on selle identiteedikriisi üheks kõige paremini välja kukkunud ning originaalsemaks kirjanduslikuks teoseks.
Kuid siiski ei saa ka kõige originaalsemad autorid olla ilma eeskujudeta. Nii oli ka Adolfo Casares’i ja ka paljude teiste tol ajal tegutsenud Argentiina kirjanike (Nt. Borges, kellega Casares palju oma elu jooksul kokku puutus) suurimaks eeskujuks ookeanitagune austria kirjanik Franz Kafka. Peale leidlike lahenduste ja kirjandusliku julguse, võib Kafka mõjustusi ära tunda ka raamatu unenäolises meeleolus ning tegevustikus. Lisaks Kafkale oli Argentiina kirjanduses tollal palju juttu ka Cervantesest ning “Don Quixote’ist”. Kuid et viimane oli suures osas aluseks kogu seni kirjutatud hispaaniakeelsele kirjandusele, uuriti seda vaid selleks, et seda jäljendada väga omanäolisel kujul või siis selle järgitegemisest pigem hoiduda. Olles ise ka “Don Quixote’i” lugenud, pean ma tõdema, et mingeid seoseid ma nende kahe teose vahel ei täheldanud. “Invetnion of Morel” on äärmiselt omanäoline Argentiina kirjanduse meistriteos.
PS: Kahjuks pole aga antud teos, nagu ka paljud teised Ladina-Ameerika kirjutised, siiani eestikeelset trükki pälvinud. Seega peavad kõik lugeda soovijad oma võõrkeeled proovile panema.