Armas lugeja!
Oled sa mõnel hommikul üles ärganud ja mõelnud: “'Tead, täna tahaksin ma lugeda ühte raamatut, kus peategelasteks on oma homoseksuaalsust eitavad 50+ mehed, üks täielikust äpust 19-aastane, kellel sellest hoolimata kõik õnnestub, ja grupp antimonarhistlikke tudengeid, kes on kas homod või polüamoorsed, ja kõige kompetentsem tegelane kogu raamatus on tavaline 10- aastane poiss?” Kui sa tunned ennast selles olukorras ära, siis on mul sulle ainult kõige paremad uudised, just täpselt sellise raamatu avaldas mu hea sõber Victor Hugo rohkem kui poolteist sajandit tagasi.
Ja ma ei valetanud oma esimeses lauses, kuigi raamat läheb veel huvitavamaks. Seal on ka
läbikukkunud mafioosod, elusalt matmine (mitte jäädavalt, nad kaevavad ta üles), paarkümmend lehekülge selle kohta, kui huvitav on tegelikult Pariisi torustik 19.sajandil ja kõige suurem pessimist maailmas, kes armub kõige suuremasse optimistlikku unistajasse maailmas.
Lisaks küsib raamat ka palju küsimusi, millele lugeja ei pruugi siiamaani võimeline vastama. Kas käituda südame või seaduse järgi? Kas valida vabadus, võrdsus ja vendlus või sügav ja tõeline armastus? Kas parem on elada üksi või surra tema nimel, keda sa tõesti armastad, isegi kui ta sind kunagi vastu armastama ei hakka? Kas üks inimene võib olla kogu su elu mõte? Kas mees, kes on vanglas oma aja ära kannatanud, peaks olema läbinud puhastustule, nii et teda ei tohi selle pärast enam hukka mõista?
Noh, kui need küsimused ja naljad hakkasid kallile lugejale huvi pakkuma, siis kindlasti naudiks ta 1862. a avaldatud raamatut "Hüljatud". Kui ta suudab ennast kõigist 2000 leheküljest läbi närida, siis on ta ära teeninud minu sügava austuse ja õiguse igavesti sellega kõigile kiidelda.