Kui te kunagi “Väikest printsi” lugenud olete, siis ehk te mäletate sõnu, mis selle esimesel lehel seisid. Veel enne pilti boamao kõhtu sattunud elevandist (või mütsist) oli seal lühike lõik sellest, kellele too raamat on pühendatud. Nimelt autori sõbrale Leon Worthile, kes tol ajal (1944) teise maailmasõja poolt räsitud Prantsusmaal viibis. Raamatule omases stiilis kirjutatud pühendumises põhjendas autor lastele, miks ta tolle raamatu täiskasvanule pühendab. Teise vabandusena kasutas ta lauset: “Täiskasvanu suudab kõike mõista, isegi lastele kirjutatud raamatut.“ Ma arvan, et ka paljude teiste teostega kokku puutudes tasub selle lause meelespidamine ennast ära ning seda kindlasti ka multifilmi „Hing“ puhul.
Laps ja täiskasvanu võtavad sellest filmist kaasa väga erinevad elamused ning mõtted. Ja nagu ka „Väikese printsi“ puhul jääb mulje, et autor oli rohkem ametis selle poolega oma teosest, mis täiskasvanutele avaneb. Siiski oma võibolla eemale hirmutavast pealkirjast hoolimata ei ole selles filmis midagi ülepeakaela allegoorilist või sügavamõttelist. Kõik selle puhul on lihtne ja mõjuv ning selle kestus vaid tund ja nelikümmend minutit. Oma meisterlikkuse eest on film võitnud peale minu südame veel ka kaks Oscarit, ühe muusika kategoorias ning teise animafilmi omas.
Nii et kui te mõnel õhtul lühikest ja kergemat sorti filmi vaatamiseks otsite, siis „Hinge“ soovitan ma soojalt. Kinodest on see film ammu väljas, kuid Telia filmilaenutusest ja mujalt on see hõlpsasti kättesaadav. Sisu ma siin pikalt kirjeldama ei hakka, kuna ei suudaks öelda midagi kokkuvõtlikumalt ja paremalt kui filmi enda treiler. Selle jaoks see ju loodigi.