“The Holy Mountain” on väga omapärane film, veelgi omapärasemalt režissöörilt Alejandro Jodorowskylt. Tänu säärasele iseärasusele, jagab film inimesed kahte leeri: ühed, kellele film väga meeldib ja teised, keda see film külmaks jätab.
Film räägib loo mehest, kelle elus on kõik viltu läinud, kuid kes läbi juhuse saab kokku Alkeemikuga, kes koos veel seitsme õnneotsijaga kavatseb peategelast aidata ning rännata Pühale Mäele, eesmärgiga saada jälile Mäe otsas elavate Tarkade surematuse saladusele. Teekonnal peavad rändurid jagu saama enda pahedest ja nõrkustest, mis neid õigelt ja pühalt teelt on kogu aeg kõrvale juhtinud. Hoolimata kõigist raskustest, jõuavad nad lõpuks mäele.
Kuigi see on filmi põhiline tegevustik, pole film mitte niivõrd stsenaariumipõhine, kuivõrd atmosfääripõhine. Filmis on palju kirevat religioosset ja okultistlikku sümboolikat, kus iga stseen on isemoodi ega ole tingimata vastavuses eelnenuga. Paljud stseenid võivad olla sürreaalsed või isegi häirivad. Oma rolli mängib filmis ka muusika, mis on segu erinevate maade rituaalsetest lauludest (põhiliselt kristlik või budistlik), mille sekka on lisatud ka oma ajastu elemente (rokkmuusika). Kokku moodustab see kõik aga postmodernistliku terviku, kus ei jää puudu ei kummalisusest, pühalikkusest ega ühiskonnakriitilisusest.
Tegemist on Ladina-Ameerika päritolu juudi Alejandro Jodorowsky kõige kuulsama filmiga. Enne seda oli ta teinud filmi „El Topo“ (1970), mida on kutsutud Acid Westerniks, mis on omamoodi eellugu antud filmile. „The Holy Mountain“ oleks aga vabalt võinud jääda vaid ideeks paberil, kui poleks olnud biitleid. Nimelt olid John Lennon ja George Harrison „El Topost“ nii lummatud, et nad olid nõus Jodorowskyt rahastama. Nii sai ka filmi produtsendiks Allen Klein, bändi The Beatles mänedžer. „The Holy Mountainit“ näidati 1973. aasta Cannes’i ja muudel filmifestivalidel, samuti kinodes New Yorgis ning San Farnciscos, kuigi vaid piiratud arv kordi (kuna film peeti liiga hipilikuks).
Mulle läks „The Holy Mountain“ korda, pole ei enne ega pärast ennast nõnda tundnud. See film on kogemus. Kui suudad endalt heita kõik eelarvamused ja lihtsalt lasta filmil „endast läbi minna“, saab filmist võimsa kogemuse. Kui vaadata filmi eelarvamustega või kindla raamistiku alusel, ei tule sellest midagi välja. Sel põhjusel mainisin ka algul, et mõnedele ei pruugi see film meeltmööda olla, ja see on täiesti normaalne. Kellele aga pakuvad huvi müstika ja normist kõrvale kalduvad filmid, soovitan kindlasti pilgu peale visata.
Uus filmi treiler