Igal aastal sunnivad kirjanduse õpetajad õpilasi lugema. Mõnikord on need raamatud head, mõnikord ajavad need raamatud õpilasi peaaegu nutma. Otsustasin teile avaldada oma arvamuse eelmise aasta kümpade kohustusliku kirjanduse kohta ja ma ei kavatse neisse suhtuda sugugi teistmoodi, kui ma suhtuks ükskõik millisesse enda valitud raamatusse.
“Oidipus Rex” - 6/10. Loo kohta, mis on kirjutatud tuhandeid aastaid tagasi, on see võrdlemisi huvitav. Keegi peategelastest ei ärata lugejas just erilist sümpaatiat. Kindlasti mitte Oidipus ise. Kuigi tal oli kurb taust, ajab ta siiski lugejat peamiselt närvi. Mis iseenesest pole paha, Vana -
Kreeka näidendite peategelased eksisteerisid tihti eesmärgiga näidata vaatajale, mida mitte teha. “Troonide mängu” austajale võib see meelepärane olla, kogu oma isatapu ja verepilastusega.
“Hamlet” - 10/10. Annaks 11/10 kui saaks. Ja saangi. Ja annangi. 11/10. Noor Taani prints Hamlet ei erine just väga su keskmisest tänapäeva emost, kui välja arvata see, et tal on veidi rohkem raha ja mõni sõber. 21. sajandi noorel on temaga lihtne samastuda, ka meie tülitseme oma emadega, harrastame homoseksuaalsust ja kogeme tihti emotsionaalseid kriise oma surelikkuse tõttu. Lõpplahendus on ilus, kuna valdav enamik tegelasi on surnud, ei pea lugeja muretsema selle pärast, mis edasi saab.
“Don Juan” - 8/10. Nimitegelane ei ole samuti väga sümpaatne, kuid siiski on ta huvitavam kui ülalpool mainitud Oidipus. Don Juan on mees, kes teab väga hästi, mida ta tahab - nimelt seksi, alkoholi ja võimalikult vähe vastutust. Kuigi ma ei pruugi olla nende asjade kõige suurem toetaja, hindan ma kõrgelt tema kindlameelsust nende asjade saavutamisel. Ta jääb endale kindlaks ka surmatunnil ja keeldub elu nautimist kahetsemast. Vahel tekib tunne, et nii mõnigi võiks tema raudsest tahtest eeskuju võtta.
“Daam koerakesega” - 0/10. Võib-olla olen ma selle loo jaoks liiga noor ja kogenematu, kuid oodatud romantikat pole seal ka sendi eest. Lugu räägib keskealisest mehest, kes ei armasta oma naist ja eelistab talle puhkusel kohatud kõvasti nooremat neidu. Talle ei meeldi oma naise enesekindlus ja Anna on nii malbe ja õrn… Suhtes on suur võimuerinevus ja kuigi olen lugenud kirjanikke, kes oskavad selle romantiliselt välja mängida, siis siin hakkas mul naisest lihtsalt kahju.
“Madame Bovary” - 3/10. Need kolm punkti loovutan ma Flaubertile puhtalt nauditava stiili ja imeliste kirjelduste eest. Raamat ise on aga lugu, mida kirjutab üks kapitalistlik õel mees, kes soovib peegeldada omaenda õelust naise kaudu. Emma Bovary on naine, kes annab endast parima, et tappa oma kurbust raha kulutamise kaudu- stereotüüp, mis ei ole kadunud ka sajandeid hiljem. Kuid siiski pean veelkord tõdema, et stiili poolest on raamat meistriteos ja kuitahes väga mulle süžee ei meeldi, siis on seda ikkagi nauditav lugeda.
“Mäeküla piimamees” - 9/10. Nagu õpetaja Tiidule öelda meeldib, vana hea Vilde alt ei vea. Raamat algab masendavalt, ilge mõisniku ja tüüpilise eesti mehega, kes kauplevad naise kui loomaga. Kuid lõpp on õnnelik, kehv abikaasa sureb ära, Mari julgeb öelda ”ei” mõisnikule ja saab ise oma saatuse sepaks.