2009. aasta kevadtalvel leidsin enda postkastist ootamatu kirja. Autoriks oli keegi mulle tundmatu gümnasist, kes palus kirjalikku kaastööd ühe projekti jaoks. Hiljem selgus, et ettevõtmiseks oli kooli raamatu kokkupanek, mille vedajaks oli toonane eesti keele õpetaja Monika Undo. Paluti mälestusi, mis olid seotud kooliga ja just eriti kuningriiklaste tegemistega. Panin siis sündmused ilusasti kirja. Käisin isegi läbi raamatukogust, kus lappasin 1993. aastakäigu „Lääne Elu“ läbi, kus meist kirjutati, et faktid oleksid tõesed ja tõde vääramatu.
2010, kui teos trükist tuli, oli mu üllatus suur, minu monumentaalmonograafiast ilmus vaid 6 ja pool närust rida.
Kuid ajalugu annab alati teise võimaluse … .
MÖÖBEL, MIDA POLNUD.
1992. aasta augusti viimasel päeval, paigutati mind, koos nelja kaaslasega kohta, mida tunti Kari korteri nime all. Tegemist oli küla parima elamispinnaga. Omanikud üürisid seda koolile välja ainult, et ilma mööblita! Esimesed 2 nädalat tuli põrandal, triibulisel vatimadratsil magada. Isa tõi „Moskvitš 412“ katusel kohale minu isikliku voodi, mis gümnaasiumi lõpetades tee koju tagasi leidis. Kirjutuslaud tuli kamba peale kokku monteerida. Mäletan, et peotäis kruvisid jäi üle. Seinariiulid tegi samuti minu isa, mul on need kasutuses tänini.
Klassivendadel vastasmajast sellist õnne ei olnud. Nende voodid saabusid alles kevadel. Mäletan, et pidime minema korvpalli mängima. Klassivend Margus keeldus voodist lahkumast, sest pärast poolt aastat põrandal magamist, ei olnud ta nõus seda millegi vastu vahetama. Isegi koolitoit ja korvpall ei köitnud.
SUNDABIELU KOHALIKEGA.
Eriti kehvas seisus olid need, kellele ühikakohti ei jagunud. Alternatiiv oli korterit jagada koos selle omanikuga. Meie klassi kolmele tüdrukule külla minna ei saanud, sest neil oli kuri käsk oma elamisse võõraid mitte lubada. Margus siiski läks, sest preilidel oli äratuskell katki ja see tuli korda teha. Ta oli tuntud lennukivoltija ja pastakaremontija, asi see üks nõukaaega plärr-kell korda teha!
Ka sellel korral jäi peotäis kruvisid ja hammasrattaid üle. Need sai peidetud köögis sügavale võitoosi lootuses, et need niipea ilmavalgust ei näe. Väike valearvestus. Võitoos (nüüd juba üleliigse metalliga) kuulus kahjuks omanikuprouale, kes paar päeva hiljem sellest seedehäire sai. Ja siis neile pikemat aega ei saanud külla minna mõistetavatel põhjustel.
Kõige vähem vedas Sürgaverest pärit Lärryl ja Valduuril, kes majutati Pürksi äärelinnas olnud tallu. Seal oli pime ja elektrivalgust napilt. Lehmad ja lambad määgisid! Karud ja hundid jõrisesid metsaservas, oodates oma võimalust! Kujuta ette „Vanamehe“ multika talu? Vanamehe asemel oli aga kuri vanamutt. Sellest annaks vändata loole järje „Vanamuti“ multika näol. Tegemist oli ainsa nn. Ühikapinnaga, kuhu keegi külla minna ei julgenud. Ka mina mitte. Nukitsamehe nõia maja!
Lool oli õnnelik lõpp, Lärry ja Valduur pääsesid järgmisel õppeaastal tsivilisatsiooni rüppe, teiste seltsi ühikasse. Kas seal metsaresidentsis ka kedagi täna elab, on mulle hetkel teadmata.
TOUR DE NÜCKÕ EHK PÜRKSI-DIRHAMI-AULEPA-PÜRKSI RATTAMARATON.
Ja nüüd midagi reisi- ja matkasellidele ning ekstreemspordi huvilistele.
Muretsesin ühikasse isikliku ratta. Vestluses sõber Antzuga selgus, et tema isa oli kunagi töötanud Dirhami sadamas ja tal oli seal korter. Antzule oli usaldatud ka apartemendi võti, isa oli ise Tallinnas. Tekkis vaidlus, kas äkki võiks seal korra ära käia. Põhjus ei meenu. Lolli peaga olin nõus. Sämmilt või Mihklilt sai laenatud teine ratas. Kell oli südaöö paiku, kui teele läksime.
Oli märts 1993, lumi läks ja kruusateed olid muutunud põhjatuks mülkaks. Esimene etapp kulges asfaldil ja meeleolu oli esialgu optimistlik. Hara lõik oli paraku kruusatee. Ka Riguldi-Dirhami ots ei olnud lihtne. Asfalt puudus. Pori ja lödi tulid üle rattarummu. Rattal tulesid ei olnud. Taskulampe ka mitte. Pilkane pimedus. Vihma kallas.
Dirhamis oli kogu energia ja jõud otsas. Tagasiminek tundus kui surmaminek. Isa korteris leidsime sahvrist kaks purki mitu aastat aegunud rassolniku suppi. Potti ei olnud. Vett ka mitte. Oli aga pann, mis meie elud päästis. Menüüs oli praetud rassolnik. Olen seda ka hiljem paar korda nostalgia mõttes teinud. Proovige järgi.
Sadamas leidime auto, mis vedas kruusa. Antz suutis juhi ära rääkida. Rattad kasti ja meie koos juhiga kolmekesi kabiini. Aulepa ristis saime maha. Hommikul poole kuue paiku olime tagasi. Välismaalt saadud teksad olid nii mustad, et neid koju emale pesta viia ei julgenud. Hommikul läksin rootsi keele tundi kehalise dressides. Õpetajalt ma õnneks õiendada ei saanud.
Pikima rattatee võtsid ette aga kaks kunstihuvilist klassiõde, kes sõitsid ratastel Pürksist Ants Laikmaa majamuuseumi Taebla lähistel ja ka tagasi. Tingimused oli suvised ja sõit ise seiklustevaene.
KRIMINAALNE PÜRKSI.
Elul Noarootsi pealinnas oli ka pimedam pool. 1990-ndate alguses ei kehtinud enam Vene seadused ning Eesti Vabariigi seadusi veel polnud. Politseid poolsaarel oli näha üliharva ja siis kimbutasid nad ka pigem kohalikke traktoriste, kes purjuspäi ja lubadeta ringi rallisid.
Veebruaris 1994, ühel ööl, löödi meie ühika uks jalaga maha. Röövimine! Tuppa sisenesid kaks kohalikku pisisuli, nõudes endale kooli ainsat arvutit. Kuna arvutit meil anda ei olnud, pakkusid nad ette teha äri. Nad olid tulnud üle jäätee Haapsalust Österbysse ja mõlemad olid vööni märjad. Lauale pandi kilekotitäis AK-47 padruneid. Kuna meil ka raha ei olnud, siis jäi ka see afäär katki. Kõrvaltuba teeskles magamist. Lõpuks kadusid kaabakad öösse.
Ühte pätti teadsin varasemast. 1993. aasta mais oli ta Ülikooli keldris, kus toimus pidu. Kuna viinaraha tal ei olnud, pakkus ärigeenius müügiks oma püksirihma, mille I lennu Suur-Rasmus ära ostis. Et püksid üleval püsiksid, sai ta vastu jupi traati, mis rihma asendas. Sellele vaatamata tal tüdrukute seas ka tol õhtul erilist lööki ei olnud.
Järgneb …
Comments