Ajas rändamine on hüpoteetiline tegevus minevikku või tulevikku reisimiseks. Ajas rändamine on mõiste filosoofias ja ilukirjanduses, eriti ulmes. Ilukirjanduses saavutatakse ajarännak tavaliselt ajamasinana tuntud seadme kasutamisega. Ajamasina ideed populariseeris H. G. Wellsi 1895. aasta romaan "Ajamasin". Ma küsisin kolmelt inimeselt, et kui ajas rändamine oleks võimalik, siis kuhu nad rändaksid, mis aega ja mis põhjusel.
Gerda Roosimaa 10.T
Kui ma saaksin ajas rännata, ma kindlasti läheks tagasi oma lapsepõlve, aastasse 2013, et mäletada seda sooja suveõhku ja olla veel ükskord laps, kuni ma täiskasvanuks saan. Sellel ajal olid mu kõige magusamad mälestused, meresoola maitse suus, kui käisin ujumas, põhjatud väiksed järved, metsik loodus mu kollase maja ümber ja lõpmatu naer. Sooviksin uuesti kogeda õnne, mis tuli, kui olin alles pisike vaba laps.
Marliin Tadr 11.T
Kui ma olin põhikoolis, käisin üks aasta ajalooolümpiaadil, mille teema oli seitse maailmaimet (olin üpris noor..kui ma peaksin pakkuma, siis olin 5. või 6. klassis) ning õppisin selle raames Babüloni rippuvatest aedadest. Sellest ajast saati ma olen pidevalt mõelnud sellest, kui suur on tõenäosus, et nad olid päris, ning huvitav, millised nad päriselt välja nägid. Seepärast läheksingi (kui mul oleks võime ajas reisida) ning vaataksin, kas Semiramise aiad olid päris ,ja kui nad olid, läheksin ja uudistaksin seal päeva. Kui nad ei oleks päris, läheksin ma Assüüria kuninga Sennacheribi aeda uudistama, sest see aed on üpris hästi dokumenteeritud ning selle olemasolus on arheoloogid kindlamad.
Aaron-Joosep Sepp 2024 vilistlane
Ma rändaksin ajas mesosoikumisse. Ja seda kahekümne neljaks tunniks maksimaalselt, sest ma ei usu, et ma seal kauem elus suudaks püsida. Aga miks ma sinna läheksin? Noo sellepärast, et ma viimasel ajal olen vaadanud hästi palju videoid "Vanast Maast". Nendes videotes on tihtipeale siis pildid eelajaloolistest taimedest ja loomadest ning maastikust. Mis on kohati sarnane tänapäevaga, aga samas ka väga erinev. Eriti loomastiku suhtes. Näiteks juura ajastul trehvasid maa peal peamiselt dinosauruseid. Nii et eks minu ellujäämisvõimalus sõltub sellest, missugusesse neist kolmest osast mind siis ajamasina paigutab. Sest tegelikult, kui ma ütlen talle lihtsalt, et vii mind mezosoic era'sse, siis masinal on päris palju mänguruumi. Mesosoikum kestis nimelt ligi 180 miljonit aastat. Ja seda saab omakorda jagada siis kriidi, juura ja triiasi ajastuks.
Milline on sinu lemmik neist?
Kriidiajastu, aga ma loodan, et sinna ma ei satu. Türannosaurusega ühel ajal eksisteerida ei kõla just tervislikult. Nii et, kui ma nüüd valima pean, siis triiasi ajastu on vast kõige soodsam neist kolmest, kuhu ajas rännata. Tolleks hetkeks oli türannosaurus juba välja surnud ning hakkasid tekkima igasugused linnulaadsed olendid. Nii et ma vast prooviksin selle 24 tunni jooksul välja selgitada, et kumb tuli enne — kas kana või muna?
Populaarsed ajas rändamise teooriad
The grandfather paradox on ajarännakutega seotud teooria. Seda saab selgitada lihtsa näitega: kujutage ette, et reisite minevikku ja kohtute oma vanaisaga enne, kui ta on teie vanaemaga tutvunud või teie vanem on sündinud. Kui teie vanaisa mingil põhjusel sureb või ei kohtu kunagi teie vanaemaga, muutub mineviku käik. Selle tulemusena ei sünni teie vanemad ja ka teie ise ei saa kunagi eksisteerida, et peatada oma vanaisa kohtumast oma vanaemaga, mille tagajärjel teie vanemad sünniksid ja sünniksid sina ka, aga siis ta saate minna ajas tagasi, et teda ikka peatada. See loob loogilise vastuolu, mida nimetatakse the grandfather paradox.
Liblikaefekt (Butterfly Effect) on kaose teooria mõiste, mis viitab sellele, kuidas väiksed muutused algtingimustes võivad aja jooksul viia suurte ja ettearvamatute tagajärgedeni. Nimetus pärineb ideest, et liblika tiivalöök ühes maailma otsas võib lõpuks põhjustada orkaani teises. See tähendab, et väiksemad otsused või sündmused võivad mõjutada tulevikku viisil, mida ei saa ette ennustada. Liblikaefekti kasutatakse sageli ajarännaku ja saatuse teemade käsitlemisel teaduses, filosoofias ja popkultuuris.
Comments