Lumi on lõpuks maas. Väljas on karge, sõrmenukid tõmbuvad punaseks ja varbad on inimestel tihti pikast jalutuskäigust kanged. Taevas olevat praegu selge, vähemalt nii olen ma kuulnud. Kogu maa on suures vaikuses nagu oleks juba jõulud. Kaugusest on kuulda vaid mõndi üksikuid autosid vuramas keset ööd, tümps taga. Enamik on juba oma ühikates ning end seal kenasti voodisse kerra keeranud ...kuid mitte mina.
Te ehk mõtlete, kes ma selline olen. Pean teid kahjuks ette kurvastama, nimelt ei saa ma teile veel seda öelda. Vara veel, aeg pole selleks küps. Ehkki ma teile oma tõelist nime avaldada ei saa, saan ma teile pajatada oma mõtetest, oma kavatsustest. Ideed ja aated ütlevad tihti palju rohkem inimese kohta, kui tühipaljas nimi.
Peame minema ajas tagasi, ikka kohe väga ammusesse aega. Aega, millal meie Kuningriik oli veel verivärske ning lapsekingades. Oli palju rühmitusi, kes kõik proovisid kehtestada maal oma korda. Põhiliselt oli kaks koolkonda, kuningriiklased, kes ihkasid tagasi tuua mingisugust feodalismi, ja meie, vabariiklased. Meie ei näinud, miks peaks meie rahvas siin oma elu seadma peaaegu antiikse süsteemi järgi, kui on võimalus olla progressiivne ja minna kaasa uute aegadega. Esialgu paistis, et meie koolkond jääb peale, kuid kuningriiklased oli kavalad. Nad nimelt lõid käpad kokku Eestimaa Rojalistliku Parteiga ning nende poolt pakutud välisabiga pandigi ametlikult püsti Noarootsi Kuningriik. Algas laiahaardeline vabariiklaste tagakiusamine ja pagendamine, vaid vaevu pääsesin eluga.
Sellest ajast saadik olen virelenud mõisa keldris, toitudes kõigest, mis ette juhtus. Vaid vahel harva olen käinud öösiti väljas, kuid sedagi vaid umbes pooleks tunniks. Vahepeal olin juba kaotamas lootuse kiirt, et kord saan oma revanši, et kord tuleb ka minu tund. Ent see lootus sai taastatud, kui kuulsin anonüümsete allikate käest (võin lisada nii palju, et sellist kaadervärki nagu „Eestimaa Rojalistlikku Parteid“ enam juba ammu ei eksisteeri. Seda kuuldes tormasin öösel jalamaid mõisas seinal rippuva kuningriigi Turbekirja juurde ja lugesin:
„Kõik see toimub Eesti Rojalistliku Partei egiidi all ja Riigikogu kuningriiklaste heakskiidul... Ja kui kuskil ja kunagi peaks tulema aeg, kus kohalikul kuningal tekivad raskused, millest oma jõud üle ei luba saada, on temal õigus Eesti Rojalistlikult Parteilt abi ja kaitset otsida.“
Noh, kuidas sellega nüüd siis on? Kellelt teie, Kuningas, nüüd siis abi ja kaitset loodate? Mulle paistab, et olete omadega veidi plindris, mis?
Kas see kõik mitte ei tähenda Turbekirja kehtetust? Minu meelest küll. Kes tahavad välja sellest pimedast urkast valguse ja õndsuse kätte, ulatan ma lahkesti oma käe.
V.