Ursus americanus cinnamomum
You walk the land baths, travel the mountains and see the lakes and rivers
They call you cinnamon, yet you haven't even seen it
You could be as tall as my sister or the same height as my brother
Tell me, does it bother you to see the poachers approaching?
Do you feel the hairs on your back stand up when you feel the pain?
Are you worried for your life or do you just try to keep on going?
When did you decide to lay low on the ground, knowing the pain isn't escapable -simply death became inevitable?
When did you know it's the end?
My cinnamon, who isn't aware that they are as desirable as the spice itself.
Did Ursus realize their harvest had begun before the poacher had pulled the trigger?
Anna-Liisa Paalits 11.K
Siil udus
Öisse tuppa vaibund vaikus,
tunded tinaks rinnul tal.
Mõtteis halli udu maiku,
vaikus vaikib teki all.
Oma jälgi sammub kell,
vaikus kannul varjuks tal.
Ohke saatel elab nüüd,
vaikus aina kaugemal.
Öisse tuppa peitnud valgus,
mõtted tinaks rinnul tal.
Tunded halli udu algus,
valgus peidab teki all.
Marie Suur 11.K
***
mu süda on laiali nagu
lehed mis tuulega sygisel laiali lendavad
igal pool ja kõigi käes keda kohtan
tükike minust on kõigil
ja kõik mis jääb üle
on lootus
et kuskilt ja kellegilt
saan kasvõi natukenegi tagasi
oma südamest, armastusest teiste vastu
lootus on lollidele
Anonüümne
Vildmarksmänniskor
Till fjällen ska vi gå
Till en sjö där en sjöjungfru sjunger
till skogen, där en huldra tittar på oss
Vi får friheten och ron från vildmarken
vi är ändå vildmarksmänniskor
som träd med sina rötter är vi i naturen
Till fjällen ska vandra
Ser på oss
Anna Liisa Paalits 11.K
***
sa ei ole sama värvi mis olid varem
mina ka ei ole
äkki see on hea
aga äkki ei ole
äkki on kohutav
äkki ma olen nüüd hall
aga sina
oled sa nüüd kollane
ma ei tea mis värvi ma olen
iga päev olen erinev
igaühele olen erinev
talle sinine
neile roosa
endale olen värvitu
sina oled kindlasti kollane
ja punane
muidugi oled punane
aga mis värvi mina olen
ütle
ütle kas olengi värvitu
Anonüümne
New ends
Withered dandelions prove
that ends can be lovely.
Sometimes you just have to move-
move on, so the old pedals can fly.
Take time to grow new ones
as you’ve let old ones go.
Those pedals weren’t anyone’s
they on belonged to you.
So fly, and fly far away.
New path is nothing to fear.
Take time to grow new pedals, day-by-day.
It’s a new chapter and it starts from here.
Pille-Riin Kikas 11.T