Jõulusokk

Surmvaikuses viibivad laaned ja salud. Varvastel kõnnivad õpilased kui “Pähklipureja” esinejad lavavalguses. Kuid õpilasi ei piina rambipalavik, vaid kramplik hirm kurikuulsa Andrese ees. Ta kõnnib nii tasa, lumel näed vaid ta jälgi. Mõtled: “Kas olen olnud sel aastal kordagi paha?” Kõik mu kaaslased ja sõbrad on peitu pugenud: üks on lumehanges, teine redutab konkunurgas ja kolmas olen mina, süütu patuoinas, viinasokkidega teki all. Mul on tunne, et kuulen tondi hingamist hetkel, kui ta korteri välisukse avab. Trepikojas kajavad ta sammud. Ka tema on jõulumeeleolus, aisakell tema käikudega kaasa kajab. Ma olen nii tasa, kui võimalik. Olen väheke sooja teinud. Kuid ta möödub meie ühikast ja kajab vaid nutt ülevalt. Ta on mu klassikaaslase kätte saanud. Kurivaim ei mõista, et ta elab kõige kõrgemal ja magab külma seina vastas. Ta ei mõista, et just temal on kärakast saadavat sooja vaja. Kuulen lennukaaslase nuuksumist, sest tema läheb hommikul kuuese bussiga, et jõuda koju tusaste vanemate pilkude alla. Kuid ma tean, et ta reisil pole veel otsasaanud. Kuulen kuidas ta seab oma sammud välisuksest välja, keegi ei julge enam võtta soojategemist oma kätte, esimene intsident oli piisav hoiatus Pürksi gümnaasiumiperele, milleks on võimeline meie oma jõulusokk