Jõulud on vaid ükskord aastas, ja see teeb need ainult paremaks.
Jõuluvana istus saanis. Saani ees olid põhjapõdrad. Saani sees olid kotid. Kotid olid pilgeni täis, aga ikkagi suutis jõuluvana sinna kõik vajaliku ära mahutada.
Lumi maas sätendas, ja pehmendas saani maandumist. Jõuluvanal oli hea meel, et see aasta seda lund ikka tuli. Mõni aasta oli lund vähe. Siis põrutas jõuluvana maandudes ära oma tagumiku, põdrad turtsusid, ja kotid läksid laiali. Jõuluvanale ei meeldinud see kui kotid laiali läksid. Alati oli seda nii tüütu koristada, ja kellegi teise süüdistamine polnud samuti lihtne.
Ta tegi oma nimekirja lahti. Esimene lastega maja sellel tänaval oli ühekorruseline puitmaja. See peaks lihtne tulema.
Juba kuulis ta kuidas inimesed aisakelladega helistasid. Üritasid vist teisi hoiatada. Nojah, kui nad veel kodus olid, ega nad siis tema käest ei pääse. Tükk aega olid paljud pühadeks kodust lahkunud, aga koroonaga ei saanud ju vanainimeste lähedale minna. Noh, õnneks jõuluvanale see külge ei hakka.
Alati tuleb kõigepealt proovida heaga. Teeb asja kiiremaks. Majas põlesid ka veel tuled, ja kuulda oli laulu. Oli mõtet proovida.
Jõuluvana hiivas koti selga, ja koputas uksele. "Kas siin majas ka häid lapsi on?" küsis ta oma sügaval, karusel häälel.
"Neid ei ole! Maal, vanaema juures!" ütles üks haprana kõlav naisehääl. Jõuluvana vaatas oma nimekirja, ja nägi kuidas üks nimi liikus heade laste omast halbadesse. Valetab.
"Sa proovisid." tunnistas jõuluvana, enne kui ta hakkas ennast katusele hiivama. Nad ei olnud isegi proovinud korstent täis toppida. Seegi hea.
Jõuluvana hüppas korstnasse, ja vaid hetk hiljem kuulis ta ema kriiset, ja laste jalgade padinat vastu parketti, kui nad veel viimast korda joosta üritasid.
Mõni minut hiljem astus jõuluvana vaiksest majast välja. Ta ohkas. Kott oli nüüd ju veel raskem, ja külastada oli jäänud palju maju. Õnneks on jõulud vaid üks kord aastas.