Ausalt öeldes pole selle näituse südames midagi enamat, kui tahe oma loomingut näidata. Ma istusin maha, võtsin pliiatsid, ning pärast 10-15 tundi tööd oli mul joonistus valmis. Lõpuks leidsin ma ennast kaheksa paksult varjutatud ning morbiidse töö keskelt ja mind ründas mesimagus ning inimlik soov neid teistega jagada. Nii mulle see vähemalt siiani on näinud. Mingisugusest inspiratsiooniallikast ja eesmärgist ma neid töid tehes ei lähtunud - ma lihtsalt tegin neid, et aega tegevuslikult mööda saata. Nüüd hiljem oma töid vaadates ja mõeldes, mida keegi teine sealt kaasa võiks võtta, märkan ma kõigepealt lootusetust. Mitmel pildil on sealsed tegelased olukorras, kus neil pole võimalik enam midagi muuta ning nad on jäetud lihtsalt oma kohtuotsust ootama. Nii mõnelgi karakteril on just midagi õudset juhtunud või on nad ise midagi kohutavat korda saatnud, tähtsat tegemata jätnud ning õigepea peavad nad selle eest vastutust kandma. Teistel piltidel on aga näha seda, kuidas vibu on pingule tõmmatud, kuulid juba lendavad või hävituslennukid liginevad. Valdav enamus nendest töödest valmis 10. ja 11. klassis karantiini olles. Ent öelda, et selle sünguse ajendiks on otseselt olnud koroonaaja depressiivne õhkkond, oleks vale. Ma olen üks neist, kellele üldiselt meeldis selle olukorraga kaasnev eraldatus ja vabadus. Pigemini on piltide morn varjund väljundiks noore inimese üksinduses küpsemisele ja sellega kaasnevale eksistentsiaalsele ebakindlusele. Pole kerge igal hommikul ärgates maailma uuest vaatevinklist näha ning avastada, et su varasem identiteet aegub iga päevaga aina rohkem. Sellises plastilises olekus, kus mu arusaam maailmast muutus nii kiiresti, polnud mul enam võimalust millestki kinni haarata, et endale uut identiteeti ehitada. Taolistel hetkedel leidsingi endast selle vaikse lootusetuse ja meeleheite, mida ma nüüd iga oma joonistatud tegelase näost leian. Tagantjärele vaadates ongi see näitus nende pimedate rännakute ja võistluste auhinnaks. Karantiini ajal võisid mu päevad välja näha sellised, et pärast õppimist ma lugesin paar tundi, joonistasin, kuulasin muusikat, tegin trenni, jalutasin ning läksin magama. Seejuures ei tabanud ma kunagi ära, et mu loetav kirjandus ja joonistused võiksid omavahel seotud olla. Tagantjärele vaadates mõjutas kirjandus neid joonistusi aga rohkem kui ükski teine väline tegur. Sellepärast otsustasin ma oma näitusele välja panna ka osad tsitaadid karantiini ajal loetud raamatutest, mis mulle mõju avaldasid. Tollal oli mulle kaaslasteks palju vene kirjanikke. Eriti meeldis mulle Dostojevski, kuid ka Lermontov, Gogol ja Tolstoi. Tähtis koht oli ka Camus’l. Dostojevski puhul paelusid mind tema detailsed kirjeldused inimeste abitusest, meeleheitest ning tulututest püüdlusest enda ümbert mingit mõtet leida ning identiteedi murenemisest kiusliku bürokraatiaga täidetud vene ühiskonnas. Tema romaanidest jäi mind veel kummitama mõte, et kõik inimesed on võimelised olema kõige räpasemat sorti egoistid, kui nad vaid oma kogemuste poolt selleni viidud on või kui nad ootamatult kuskile ohtlikku situatsiooni on paisatud. Ma tundsin, et kui anda mulle nende kogemused ja panna mind elama täpselt samasugusesse repressiivsesse Peterburi ühiskonda, siis oleksin ma paari päevaga samasugune lupard valmis, kui näiteks Gavrila või Rozoghin Idioodist. “Miks peaksin ma ettenägelikum, targem või õilsam olema?” - Sellele ei suutnud ma vastata. Kõiges oma ebakindluses maailma absurdsuse kohta jäi see tõde inimliku nõrkuse ja räpasuse kohta mu hinge kinni. Installatsiooni mõned tsitaadid ei pärine mitte romaanidest, vaid laulu-värssidest. Muusikat, mida ma neid töid tehes kuulasin, loeks ma oma teiseks suureks mõjutajaks. “Joy Division” on vast üks kõige tähtsam. Selle lühikese eluga bändi muusikale on omased tuimad, aga tempokad bassikäigud ning pool-usklikud ning filosoofilised laulusõnad. Näiteks käsitlevad nende laulud, 18. sajandi hullumaju, mida kasutati kui loomaaedu - rikkad said raha eest aheldatud vaimuhaigeid vaatamas käia. Lisaks käivad mitmed nende laulud ärakasutatud võimu, natsi okupatsiooni, düstoopiate, kui ka lihtsalt inimliku ebaloogilisuse ja nõrkuse kohta. Ian Curtise, nende laulukirjutaja lemmikraamatute hulka kuulusid ka mitmed Nietzsche, Gogoli, Hermann Hesse ja Dostojevki teosed. Kusjuures, ühe oma laulu nime on nad Gogolilt laenud (“Surnud hinged”). Olenemata sellest, et need laulud ja nende teemad kõlavad depressiivsetena, andsid need mulle oma sisuga kinnitust selle kohta, mis on halb ja mis on hea ning mida tähendab inimeseks olemine - seda, mida ma mitte kuskilt mujalt ei saanud. See kunstiinstallatsioon kajastab mu eksistentsiaalset rännakut läbi koroonaaja. Et leida midagi reaalset, millest ennast ja maailma vaadates lähtuda, proovisin ma maailma iga võimaliku nurga alt vaadata ja lõpuks leppisin modernsete klassikute lugemisega ning inimese tegeliku koledusega ja ebaloogilisusega ning maailma absurdsusega soostumisega. Kuigi need järeldused kõlavad süngetena, siis nagu iga asjaga, peitub ka nendes tõdemustes omamoodi vastand. Kui sa tead, milleks inimene võimeline on, siis ei pea sa enam headuse vajaduses kahtlema. Hea ja halb hakkavad reaalselt eksisteerima ning sa ei hõlju enam nii väärtusestus maailmas kui varem. Oma süngest retkest võitsin ma tõe, et kõik inimesed on vaid pinnapealselt loogilised ja kuskil oma hinge põhjas on nad egoistlikud ning absurdsed olendid. (Dostojevski näitab seda väga meisterlikult kui ta mõnesaja lehekülje ulatuses ühe või teise tegelase hinge koorib ning selle kõige õudsemate soppideni välja jõuab; Ippolit, Raskolnikov, Ivan Karamazov, Golyadkin, Põrandaalune mees jne). See juba teada-tuntud, kuid unustusse vajunud tõde, andis mulle peale eksistensiaalse enesekindluse ja toe ka mõtte millegi parema poole püüelda ning hirmu nendesse inimhinge sügavustesse kukkuda, millesse ma nüüd uskuma hakkasin. See tõde oli justkui uus reegel, mis muutis mu elu mänguks, kus on võimalik võita ja kaotada ja see aitas mul omaks võtta räpaseid osi endast, mida ma varem endaks ei oleks pidanud. Selle nimeks on küll 'hullu mehe portree', aga see on vaade sellele, milline üks normaalne inimene on, kui tema hinge Dostojevskilikult jälgitud ja kooritud on - täis näiliselt ebaloogilisi detaile, sünge ja räpane. Kõik see öeldud, olid need pildid siiski teadvustamata kõrvalproduktiks karantiini ajal üksinduses mööda saadetud päevadele. Need oli puhtalt intuitsiooni põhised, midagi polnud ette mõeldud. Aju voolas neid pilte tehes mööda tuba laiali ning keha istus tundide kaupa laua taga ja muudkui joonistas. Alles nüüd hakkasin ma ennast nende koha pealt tõlgendama. Võib-olla mõne aasta pärast avastan ma midagi veel reaalsemat, mida ma selle teosega endale ja teistele väljendada proovisin. Sellegipoolest olen ma tänulik koroonaajale ja sellele retkele, kus ma oma mõtete ja uskumustega 19. ja 20. saj ära sain käidud ning sealt ühe väga väärtusliku ja kasuliku tõe kaasa sain võtta.