Noarootsi Gümnaasiumi õppejõudude hariduskarjääridest teame juba piisavalt ning alati säilib võimalus järele küsida. Teisiti on lood aga nende eraeludega. NG matemaatikaõpetaja Kairo Kivi lapsepõlveunistus ei olnud saada õpetajaks, vaid hoopis F1 võidusõitjaks. Niisiis oli ta suurema osa enda noorusest pühendunud selle eesmärgi nimel pingutades - eesmärgi saada kiireimaks.
* tärniga on märgistatud mõisted, mille seletus on artikli lõpus
Kuidas, millal ja miks algas teekond?
Alustasin kardiga sõitmisega siis, kui olin umbes 5-aastane. Minu tädil oli poiss (2-3 aastat minust vanem), kes elas Vändras. Vanast ajast oli neil jäänud üks vana vene võrri mootoriga kart. Algus sokutati see kart sellele poisile - ta sõitis sellel mõni ring ning ütles, et talle see ei meeldi. Seega tõi isa see mingi hetk minu juurde, siiasamma Pürksi töökoja platsile. Ja mina hakkasin siin siis tiirutama - panime rehvid maha ning hakkasin ümber töökoda slaalomit* sõitma. Igat tüüpi autosport on väga rahanõutav ning ei tagasta kulusid praktiliselt mitte kunagi. Meie pere ei olnud rikas, kuid isa töötas rallimehaanikuna*. Ta ehitas ühele saarlasele ralliautot ning see saarlane oli ühtlasi ka ärimees, seega hakkas ta minu väljaõpet ja võistlusi finantseerima. Päris kardiga sõitma ning võistlustel käima hakkasin aga 8-aastaselt, aasta oli siis 2004. Algus oli väga raske: sõitjaid oli palju (25+ sõitjaid ühes klassis*), konkurents suur ning esimesel kahel võistlusel sain ma ringiga pähe (mis on ülisuur vahe). Viimaks tõmbasin kardi raja äärde ja lihtsalt hakkasin nutma.
Kirjeldage oma isa karjääri.
Minu isa oli samuti võidusõitja: sõitis karti, vormelit*. Karti sõitis ta 8-10 aastat. Näiteks oli tal Nõukogude Liidu (ehk siis tollel ajal n-ö "maailma taseme") hõbe. Peaaegu oleks ka kulda võitnud, kuid tähtsaimal hetkel jooksis mootor kokku. Samuti oli ta kahekordne Eesti meister. Kardisporti tihti nähakse teena vormelini, nii et peale karti sõitis isa ka vormelit (Formula Estonia), kuid tema tulemused seal on mulle tundmatud. Minu isa on pärit Vändrast ning seal kohapeal on olemas ka kardirada. Isa nooruses (kui ta oli umbes 12-13 aastat vana) tekkis sinna kardiklubi entusiastidest, kes sõitsid seal meelelahutuse jaoks ning lõpuks otsustsid ka võistlema minna.
Milline oli progress ning saavutused, alguses ja edaspidi?
Esimest korda tulin ma poodiumile (3. koht) esimese aasta viimasel võistlusel, Põltsamaal. Järgmine aasta (2005) Aravetel saavutasin ma juba oma esimese võidu, jõudes päris kaugele ette ka. Olin sellel hetkel 9-aastane. Pärast seda jõudsin veel mõned korrad poodiumile (esikolmikusse). 2005 jäin ma üldkokkuvõttes Eesti peale oma klassis viiendaks, kuid 2006 tulin ma juba teiseks. 2007 vahetasin ma klassi ning oli jälle raske (kiiremad kardid, suuremad poisid, suurem konkurents jms), jäin Eesti peale oma klassis jälle viiendaks, kuid 2008 tulin juba teiseks (kusjuures jäin 1. kohast vaid 1 punkt maha) ning 2009 tulin ma (oma klassis) Eesti meistriks! 2008 sõitsin ma juba Hollandis (Winter Cup) - üks võistlus oli detsembris, üks oli jaanuaris ning üks veebruaris. Seal ma tulin (oma klassis) Hollandi kolmandaks. Seda aastat võib pidada mu rahvusvahelise karjääri alguseks, sest hakkasin pidevalt välismaal võistlema. 2010 oli jälle klassivahetus, olin juba Balti liigas - seal jäin ma neljandaks-viiendaks, kuid 2011 tulin juba kolmandaks ning seeläbi pääsesin oma klassi maailmameistri liigasse. Need olid minu esimesed maailma taseme võistlused ning toimusid nad Dubais. Olukorra ja piirkonna uudsuse ning suure konkurentsi tõttu jäin ma kvalifikatsioonis (eelvõistluses) 36ndaks, kuid finaaliks õnnestus vedada välja 9. koha, mis on minu jaoks väga kõva saavutus.
Kuidas käib kardispordis areng?
Areng on kardispordis väga raske. Esimesi sekundeid on alguses võtta lihtne, kuid pärast algab platoo ning isegi kümnendike võtmine tundub võimatu. Logaritm selline. Tänapäeval loetakse tippsõitjateks neid, kas mahutavad kõik oma ringid ühe kümnendiku piirkonda. Näiteks, kui sina sõidad ringi ajaks 40.0 sek, siis sinu kõige kehvem ring tohib olla 40.1 sek. Järjepidevus peab olema maksimaalne. Vajutad pidurit mõni sekundi murdosa varem, või siis keerad rooli mõni kraad rohkem - kõik on metsas. Pead saama robotiks-võidusõitjaks, tehisintellektiks, kes sõidab alati ideaalselt ning ei tee ühtegi lisaliigutust. N-ö "läbimurded" arengus esinevad harva, enamasti paranevad tulemused läbisõidetud kilomeetritega (ehk siis harjumusega ja kogemusega). Mida rohkem sõidad, seda paremaks saad. Kuid vahepeal võib peas juhtuda mingi klõps - sa ei saa aru mis muutub, kuid tulemused järsku paranevad. Näiteks teed talvel treeningutest pausi, tuled kevadel tagasi ning tulemused on üllatavalt paranenud. Ka iga kindla raja tundmine ning enne võistlust rajal harjutamine mängib väga suurt rolli lõpptulemuses. Näiteks kui oled harjutanud rajal enne võitlust 1 päeva asemel 2-3 päeva, on tõenäosus saavutada kõrgem koht oluliselt suurem. Kurvid ja trajektoorid on erinevad, pidurduspunktid, libisemine, sinul on vaja kõik need asjad leida nii täpselt kui võimalik ning harjuda nendega. Vaatamata sellele, et võisid olla kindlal rajal juba varem treeninud, võivad ilm/temperatuur/aastaaeg, kart ja selle sätted või muud pisitegurid olla teistsugused, seega tuleb enne võistlust ikkagi kulutada aega nendega harjumiseks. Karte sätime erinevat moodi: alam- või ülemjuhitavuse, kiiruse või kiirenduse, käigusuhete, kaalujaotuse, haardejõu jms muutmiseks.
Kuidas käisid trennid? Kes ja kus õpetas?
Alguses (2004-2005) käisin trennis nii, et panime kardi autosse (näiteks laupäeval) ning sõitsime rajale (lähim oli 100 km kaugusel), kus tegin päev otsa trenni. Tollel ajal olid Eestis rajad ainult Raplas, Aravetel, Põltsamaal ja Käinas. Hilem aga ei käinud juba niisama trennis, vaid näiteks kui mingil päeval olid võistlused, sõitsime 2-3 päeva enne võistlust rajale ning ma tegin seal trenni nii kaua, kuni aega jätkus. Põhiliselt õpetas mind isa. Ma ei ole kunagi suure tiimi osa olnud ega eraldi võidusõidukoolis õppinud. Terve perega käisime raja ääres, kus isa õpetas mulle seda, mida ta ise teab ja oskab. Ajast kui ma sain umbes 13, ei viitsinud isa juba mind õpetada. Kuna ta ise töötas mehaanikuna, tegi ta varem minu eest seadistused, remont ja ehituse ära. Sellest hetkest alates käskis ta aga mul terve see töö hakata ise tegema. Alguses oli muidugi frustratsioon, sest väga raske oli - sõitsid 20 minutit pideva pulssiga 180 ning 100% keskendunult juhtimise pisidetailidele, oled jube väsinud, tahaks puhata, nüüd pead aga kohe remontima ja seadistama minema. Kuid seevastu andis see mulle sellised oskused ja kogemused, millega on mul täna väga lihtne leida tööd kardimehaanikuna. Treeningute ja võistluste tõttu oli minul õppeaasta peale 400-500 puudumist, kuid õppisin ma siiski viietele ning lõpetasin gümnaasiumi kuldmedaliga. Kuna selline graafik oli mul teisest klassist alates, teadsid puudumise põhjustest kõik Noarootsi õpetajad ning aktsepteerisid seda. Välisvõistlustel käies võisin puududa ka mitu nädalat jutti. Hinded olid mul alati korras ning kõik asjad õigeks ajaks tehtud. Oli kindlasti väga raske, kuid lõpptulemustel need puudumised ei peegeldunud ning lõpuks sain ma ka palju tugevamaks inimeseks. Suhetel klassikaaslastega see samuti ei peegeldunud, sain inimestega hästi läbi.
Millised on tulevikuplaanid? Kas unistate professionaalspordist?
Nüüd ei sõida ma enam nii aktiivselt - viimased 4 aastat osalesin maksimum 3-4 võistluses aastas (samas kui varem sõitsin 15+ võistlust aastas). Ma sõidan ainult vahest, et ennast n-ö vormis hoida ning kuna see lihtsalt meeldib mulle, kuid pigem mõtlen ma oma vanuses plaanidele kunagi pere luua, oma maja ehitada jms. Kogu elu ei saa kartingu peale raha põletada, kuna see ei too raha kunagi tagasi. Nüüdseks on sellest saanud pigem minu hobi. Raha saab teenida ainult Formula 1-s või 2-s, kuid sinna on jube raske ja kulukas pääseda, kuna see on autospordi maailma tipptase. Lisaks silmapaistvatele võimetele peavad tingimata olema ka ülirikkad sugulased (mitmemiljonilise kapitaliga), muidu ei õnnestu midagi. Eestlastest on F2-te ainukesena saanud ning tänaseks peaaegu F1-te saamas Jüri Vips, kes on nüüdseks karjääri peale kulutanud kokku 30-40 miljonit eurot. Enamjaolt töötan ma nädalavahetuseti kardiraja juures kardimehaanikuna ning teenin seekaudu raha. Minu kogemuse ja oskustega (võidusõidu taust, mehaanika jm) ning tutvustega võetakse mind praktiliselt igale poole tööle ning saadav palk on vägagi hea. TTÜ bakalaureuses õppisin ma tootearendust ja tootmistehnikat (inseneeriaga ja marterjalidega seotud eriala) ning sealt saadud teadmised esiteks andsid mulle võimaluse töötada gümnaasiumi matemaatikaõpetajana ning teiseks abistasid mind mehaaniku töös, andes põhjalikuma teoreetilise baasi ning parandades tohutult minu probleemilahenduse ja improviseerimise oskusi (näiteks kui uued jupid puuduvad, kuid katkine jupp on tingimata vaja kiiresti korda saada).
Olete praegu kellegi treener/õpetaja? Kuidas käib õpetamine?
Treenin Ott Tänaku õe poega. Tema on aga veel väike (8-aastane) ning sõidab karti, mitte rallit. See aasta käisin temaga mitu korda raja ääres ning rääkisin ja näitasin talle, kuidas tuleb sõita. Treenin Jan Kalmeti, kes praegu 15-16 aastat vana. Nüüdseks tuli ta oma klassis Eesti meistriks ning Soome teiseks. Olen ka Kalmeti peamine mehaanik. Kõrvalt aitan ja õpetan Rainer Talvarit ning olen ka tema kõrvalmehaanik. Ta on samuti 15-16 aastat vana ning osaleb ka e-võidusõidus (ehk siis võistleb sõidusimulaatoritel*) Saksamaal. Talvar tuli ka oma klassis Soome meistriks ja Eesti teiseks. Huvitav on see, et nad on mõlemad sama vanad ning praegu käivad ühes koolis (Rocca al Mare gümnaasiumis). Lähiajal alustan Artur Karjuse õpetamist. Artur on 13-aastane, tema oskused vajavad parandamist ning mina võtsin selle ülesande enda peale. Kord aitasin ka ühte 38-aastast mehaanikut, kes käis Belgias võitslusel ning kellel oli vaja lisakoolitust. Peamine treeningumeetod on sõidujärgne analüüs: enne sõitu üldjuhul rääkime läbi kuidas ja kust on vaja läbi sõita (trajektoor, pidurdus- ja gaasipunktid, kiirus jms), paneme kardi külge GoPro kaamera ning pärast sõidu lõppu analüüsime sõitu ja selles esinenud vigu, nii tavalise vaatluse kui ka kaamerasalvestuse põhjal. Ühel päeval on tavaliselt 6 trenni (ehk sõidusessiooni, igaüks kestab 15-20 minutit pluss analüüs), päevadel enne võistlust 12 trenni.
Olete ise autoinimene? Millised autod teil endil on?
Olen küll täielik autoinimene. See arenes välja nii minu võidusõidukarjäärist kui ka mehaaniku tööst. Ka keskkonnal oli mõju: minu isa oli võidusõitja ja rallimehaanik ning minu õde (Karita Kivi) oli rallis kaardilugeja*. Meil on terves peres see autopisik ikka täielikult sees. Minu peamine isiklik auto on luukpära Mercedes-Benz A45 AMG 2-liitrise turbeeritud* mootoriga ja võimsusega 280 kW (375 hj), poolautomaatse* käigukastiga ning nelikveoga*. Chip-tuuning* seejuures puudub (kui lasen selle kunagi teha, tõuseb võimsus 320 kW-ni, st 430 hj). See sarnaneb välimuselt ralliautole ning on varustatud võidusõiduks, kuid ei ole just rallisõiduks mõeldud (pigem asfalteeritud ringrajal võistlemiseks või rajapäevadeks*) - näiteks puudub sellel turvapuur*. Saab kiirendada 0-100 km/h 4,3 sekundiga - suht karm aparaat. Minu teine auto, eelmainitud autost vanem, on universaal BMW 325 3-liitrilise diiselmootoriga ja võimsusega 210 kW (280 hj) pärast chip-tuuningut. See on pigem tavaline tänavaauto, kuna midagi peale võimsuse suurendamist pole selles muudetud.
Mõistete selgitused
klasse jaotatakse vanuse järgi ning iga klassi kartide kiirus ja suurus kasvavad
kaardilugeja https://en.wikipedia.org/wiki/Co-driver
sõidusimulaator https://en.wikipedia.org/wiki/Sim_racing
chip-tuuning https://en.wikipedia.org/wiki/Chip_tuning
turvapuur https://en.wikipedia.org/wiki/Roll_cage
