Vahetusaasta Taanis

Vanessa-Lotta on särasilmne 11.T klassi tütarlaps, kes eelmisel aastal käis Taanis vahetusaastal.

Kust tuli sul mõte minna vahetusaastale ja kust sa kuulsid sellest esimest korda?

“Ma arvan et see oli mingi 5 aastat tagasi. Mu peretuttav on ASSEE OÜ juht, direktor enam-vähem. Tema pidevalt rääkis, kuidas kõik käivad seal ja ta pakkus mulle ka mingi hetk, Andrale ka ja siis mul oli kinnisidee, et ma tahan minna Lõuna-Koreasse. Ma esimesed 3 aastat tegelesin sellega, et ma saaks sinna, aga teisel aastal tuli koroona ja ma sain teada, et ma ei saa Koreasse kümneks kuuks minna, sest mul oli võimalus ainult 3 kuuks minna viisa pärast ning sinna polnud lihtsalt võimalik mul siseneda. Sealt edasi mõtlesin ma üldse katkestada selle, aga siis mingi hetk mulle pakuti Taanit ja see tundus väga hea ideena ja ma läksingi sinna. Käisin koolitustel ka, mulle meeldis kuulata, kuidas teistel läks. See oli väga eriline kogemus, mida mitte väga paljud inimesed kogenud ei ole.”

Kuidas oli su kogemus host-perega?

“Host-pere sain ma teada kuskil 3 päeva enne, kui ma pidin Taani minema, niiet see oli hästi stressirohke. Ma ei teadnudki, et kas ma üldse saan hostpere kohe, äkki ma lähen üldse sinna kohalike programmi töötajate juurde elama. Host-pere algne reaktsioon oli kõik väga hästi. Tundus, et saame läbi. Vanemad inimesed olid, kuskil vanavanemate vanused ja kui ma sinna sain, oli meil kohe esimesel päeval laager 3-4 päeva, mis oli hästi tore ja ma sain kõigi teiste vahetusõpilastega seal olla. Käisime suuremas linnas ringi, Aalborgis. Ja siis meil olidki keeletunnid ja kultuuriga tutvumine ja… Ma ei tea, see kõik tundus nii eufooriline, kus ma olingi nagu: ”Appi, ma nüüd olengi üksi 10 kuuks ja ma ei lähegi koju.” Siis, kui ma olin seal paar nädalat olnud ma olin nagu: “Okei, ma ei lähegi jah koju. Nüüd ma peangi siin üksi hakkama saama.” Algul oli raske, aga siis läks juba väga hästi mul.”

Mis on peamised erinevused Taani ja Eesti vahel?

“Taani inimesed on hästi õnnelikud *naerab*. Nad olid mingi hetk ju maailma õnnelikumad inimesed. Toit oli enam-vähem sama, sellega polnud raske harjuda. Selle eest, koolisüsteem erines küll ja see, kuidas kõik suhtusid kooli ning gümnaasiumi oli teine. Pinge oli väiksem, nad saavad lõpueksamitel abivahendeid ka kasutada soovil, aga ikkagi oli näha, et nad õppisid kõvasti ja olid hästi vastutustundlikud. Kõiki õpetajaid kutsuti eesnime järgi, millega mina polnud üldse harjunud. Pluss kõiki koolitöid tegime me arvutis ja põhimõtteliselt meil polnud mitte ühtegi õpikut. Kõik taani keele tunnid esimesed 3 nädalat ma vaatasin Netflixi, sest ma ei saanud mitte midagi aru ja siis ainukesed tunnid mis ma kaasa tegin olid inglise keel, kehaline kasvatus ja sellised kergemad asjad. Keel oli väga raske. Eeldasin, et see on rootsi keele sarnane, mis see on, aga hääldus ja asjad on ikkagi teine. Mis veel… Perega tehti hästi palju asju koos! Kõik on hästi aktiivsed seal, vähemalt seal, kus mina elasin käidi ikkagi jalutamas iga päev, vahel ka üritustel ja kontserditel, mis ma nüüd olen ka hakanud tihti oma perega tegema, aga see siis oli täiesti uus asi. Aa… Legaalne joomisvanus oli 16. Täiesti haige. Meil oli iga paari kuu tagant mingi koolipidu, teemapeod, kus oli baar, kust inimesed said osta alkoholi. Ma olin mind-blown about it. Sellised peod olid nii tüüpilised, et vanemad tõid sind peole ja tõid su öösel mingi täis peaga koju ja ma olin nagu… Appi. Mul oli vahetusõpilasena hästi palju reegleid peal oranisatsiooni poolt. Näiteks ma ei tohtinud üksinda väga palju kuskil käia, keegi pidi alati kaasas olema. Juuksuris ei tohtinud ka käia, värvida ei tohtinud ega tätoveeringuid või piercinguid ei olnud lubatud teha selle perioodi ajal. Aga enamus vahetusõpilasi kinda ei jälgi neid reegleid, peaasi et sa vahele ei jäänud. Eestiga sarnane tegelikult. Rikkad on nad kõik, Taani on heaoluriik ja ühiskonnas on välja kujunenud see, et nad saavad head palka.”

Kaua võttis sul kohanemine aega?

“Tegelikult sellega on pikem lugu. Mul oli 2 perekonda. Esimene pere oli organisatsiooni poolt antud, need kes olid vanemad inimesed. Nendega ma sain hästi läbi, no ma proovisin nendega suhelda. Me elasime farmis, 5 kilomeetri kaugusel igasugusest tsivilisatsioonist, mis polnud liiga palju, aga see linn, mis seal oli, seal oli 300 inimest, aga minu koolilinnas oli mingi 3000, ma olin päris kaugel sealt. Ma olingi enamus aja kodus, hästi isoleeritud ja esimesed 5-6 kuud olid hästi rasked, sest 2. Nädalal ma ka tundsin, et mul pole perega seda klikki ja nad rääkisid väga vigast inglise keelt, mis tegi suhtlemise väga raskeks. Minuga ei tegeletud ka eriti ja mu ootused olid palju kõrgemad. Ma tean, et vahetusõpilasena ei tohiks kõrgeid ootuseid seada, see on esimene asi, mida sulle öeldakse ka. Mu ootused olid, et teeme perega asju, käime väljas kasvõi jalutamas, aga ma olingi enamus ajast kodus ja me ei teinud midagi. Ma hoopis hoidsin lapsi ja söötsin loomi ja mina kui linnavurle olin seal nagu Okei saame hakkama. Saingi, aga see oli väga-väga stressirohke. Mu host-emal oli

lilleseadmistöö ja siis ma töötasin seal. Ma ei saanud kunagi seda perekondlikku connectionit, kuna me ei teinud midagi koos. Ma nutsin esimesest nädalast saati, tahtsin juba siis pere vahetada, aga mu organisatsioon ei lubanud. Siis juhtus väga huvitav olukord. Minu klassil olid eksamid, niiet mind tõsteti teise aastasse ehk 11. klassi. Ja siis ma mõtlesin, et ma ei pea ju tegelikult sinna minema ja lasen need tunnid üle. Aga siis ma jälle mõtlesin, et mul pole kodus ju mugav olla ja läksin ikka kooli. Mind pandi ühe tüdruku kõrvale istuma ja ta oli mu tulevane host-õde, tol hetkel ma veel ei teadnudki seda. Ma kuulasin ühte Taani bändi, mida keegi väga ei kuulanud ja see tüdruk ütles, et ta läheb sinna kontserdile varsti ja ta kutsus mind kaasa. Siis ma tutvusin teadmata, et nad on minu tulevane host-pere, tema perega. Käisin nende juures ja rääkisin enda host-pere olukorrast sellele tüdrukule ning tema omakorda rääkis sellest enda perele. Ühel päeval ta helistas mulle ja ütles, et mu pere tahab sind päästa sellest olukorrast ja pakkusid mulle ennast host-pereks. See oli jõulude paiku ja kogu protsess oli väga keeruline. Pidin oma esimese host-emaga rääkima sellest ja ta sai väga haiget, aga ta oli mõistev. Ma vahetasin pere ja see oli mu elu parim otsus, ma sain nii lähedasteks nende uute inimestega ja nad ongi mulle nagu teine pere Taanis. Ma tundsin lõpuks, et ma olen kodus ja ei tahtnud üldse ära minna. Ma nutsin täiega, kui ma pidin Eestisse tagasi minema. Me tegime kõike koos, nad viisid mind igale poole ja see oligi tegelikult see unistus, mis mul vahetusaastast oli. Loominguline, fun ja muusikaline pere. Neil olid kodus klaverid, kitarrid, bassid… Mu host-isa oli kokk, Kopenhaagenis õppinud, kes kogub vinüüle ja mu host-ema oli kristallitädi, kes ladus inglikaarte ja kogus vääriskive. Mu host-õde oli bändis ja mu host-vend oli ka bändis ning tegeles muusikaga. See oli täiesti teistsugune perestruktuur. Siis läks väga hästi mul juba ja ma elasin koolis 5 minuti kaugusel.”

Suhtlete ikka praegu ka?

“Igapäevaselt tegelikult. Saadame pilte ja väga igatsen neid. Sünnipäevadel saadame pakke, jõuludel ka nüüd ja nad pidevalt saadavad mulle mu lemmik toite, küpsiseid ja purgitoite, mida ma igatsen. Ikka, kõigiga räägin.”

Ma vist ei peagi küsima, mida sa kõige enam igatsed? :)

“Host-pere, kindlasti. Kooli ka. Ma ei teinud tegelikult seal väga midagi, mul olid eraldi ainetunnid, seal muidugi. Ma ütleks, et eestlasena tuli kõik kergemalt, teistel, kes olid näiteks Itaaliast või Prantsusmaalt, oli aktsendiga hästi raske. Koolielu igatsen, kõik olid nii avatud ja pidevalt toimus midagi. Tore keskkond oli.”

Kas sa kohanesid taani keelega lõpuks ära?

“Lõpuks, no kui ma uue pere juurde läksin nad aitasid mul keelega täiega palju ja me rääkisimegi näiteks söögilauas ainult taani keeles ja vaatasime filme taani keeles, ühesõnaga õpetasid mind, niiet see tuli mul kiiresti selgeks. Duolingot kasutasin ka igapäevaselt. Lõpuks sain ma B1 taseme, grammatika oli isegi B2, see tuli mul väga kergelt, aga viimasel ajal on see mul ununenud, kuna rootsi keel on siin. Sõbrannad saadavad vahel voice message’id taani keeles, niiet saab vahel kuulda keelt ka ikka.”

Mida ütled neile, kes kaaluvad vahetusõpilaseks minemist?

“Tee seda kindlasti. Haara võimalusest kinni, aga kindlasti ära sea endale kõrgeid ootuseid kohe alguses, kuna igaühel on oma kogemus ja ma olen nii palju erinevaid lugusid kuulnud, kuidas mõndadel läheb imehästi, kuid teistel väga halvasti, aga see ei tähenda, et sellest halb vahetusaasta sul tuleb. Sa saad ikkagi sellise kogemuse, mida paljud ei saa. Seal elamine ja teises kultuuriruumis olemine teeb su silmaringi palju suuremaks. See on palju tööd, aga see on väärt seda.”