Tänavusel kooliaastal, mis on juba kuu aega kestnud, on meie juurde
tulnud üpris palju uusi inimesi ja jutt ei käi ainult kümpade hordidest. Sel sügisel tuli meie juurde ka uus muusikaõpetaja Maria Rostovtseva, kes mitte ainult ei tulnud hiljuti meile Noarootsi, vaid jõudis üsna äsja ka tagasi Eestisse kaugelt Hollandist. Puhusime temaga veidi juttu, et temast rohkem teada saada.
Kuidas Sa Noarootsi sattusid, Noarootsi ju võrdlemisi kauge koht ja paljud ei tea sest midagi?
“See on üks huvitav lugu. Ma tulin juunis Hollandist tagasi Eestisse ja mul oli varnast võtta hoopis teise ala töökoht, kus ma suviti abiks käisin. Ma otsisin samal ajal tööd Tallinnas, aga see kukkus läbi ja siis mu üks tuttav, kellel olid orkestriproovid siinsamas kultuurimajas, sattus kuidagi Lainega kokku. See tuttav andis mulle Laine numbri ja ma helistasin talle. Laine võttis vastu ja ütles, et otsivad Noarootsi muusikaõpetajat. Mind natuke hirmutas, kui kaugel see asub, Laine vastas: “Jah, vot seal pärapõrgus”. Ja nii ta läks. Tulin külla vaatama ja esmapilgul mulle siin meeldis. Arvasin ka, et siin oleks vahvam kui mõnes linnakoolis”
Kuidas Sa end pärast esimest tööpäeva tundsid?
“Kergendust tundsin. Selles mõttes, et ma ikka täitsa pabistasin (Naerab). Ma ei saa viimast eitada. Ma nägin, et mul on üht-teist endas arendada, aga sain aru, et vast ikka saan hakkama.”
Milline on jäänud üldmulje Noarootsist?
“Mulle meeldib siin. Üldmulje on hea: siinne kollektiiv on väike, kõik on olemas, klassid pole liiga suured. Mulle meeldib, et enamik õpilasi pole siit pärit, et nende jaoks on ka kõik uus. See on tegelikult huvitav nähtus Eestis, et õpilased saavad elada kohapeal ühikates.”
Milline on olnud Sinu haridustee?
“Pärast keskkooli läksin muusikaakadeemiasse pedagoogikat õppima. Magistri ajal võtsin juurde heliloomingu ja siis õppisin pedagoogikat ja heliloomingut paralleelselt. Kuna ma töötasin samaaegselt, siis võtsin koolis lisa aastaid juurde. Kui magistri ära lõpetasin, võtsin Otsas vaba aasta. Ma ei teadnud, kes minust saab. Mu erialaõpetaja utsitas mind tagant, ütles, et ma võiksin minna välismaale õppima. Siis ma proovisingi ja sain sisse Haagi Kuninglikku Konservatooriumi Hollandis. Ja nii ma läksingi ja olingi kuus aastat ära ja nüüd olen ma siin.”
Mida Sulle meeldib teha õpetajatöö kõrvalt, millised hobid/harrastused Sul on?
“Looming on tegelikult suur asi, aga see on mul mõned aastad unarusse jäänud. Trennid, jalutamised ja reisimised- kõik sellised asjad, mida iga normaalne inimene armastab teha.”
Mis muusikat Sa ise kuulad?
“Kuulan tegelikult kõike. Viimasel ajal kuulan rohkem elektroonilist muusikat. Jah, see sõltub tujust. Teinekord kuulan 60-ndate bände, vahel on tuju nüüdismuusikat kuulata või kuulan järgi teoseid, mida sai õpingute ajal kuulatud.”
Kas oled peale klaveri veel mõnda pilli või instrumenti õppinud?
“Jah, aga ma pole aastaid harjutanud enam. Ma mängisin bändis bassi ja olen õppinud kitarri. Õppisin pool aastat trumme. Hollandis proovisin tšellot pool aastat. Ühel tšellotudengil oli vaja kedagi, kelle peal katsetada õpetamist, ma tõstsin käe, sest tahtsin teada, mida see instrument endast kujutab. Eks ma titekaid lugusid alguses õppisin, aga kuskilt peab ju alustama. Lihtsalt see, et saad endale nii-öelda uue maailmapildi juurde uut pilli õppides. Sama oli klarnetiga.”
Püüa end kolme omadussõnaga kirjeldada.
“Püha Jumal, kolme sõnaga end kokku võtta? Töökas olen, perfektsionist ning heatahtlik.“
Milline olid õpilasena?
“Tagasihoidlik, püüdlik, sotsiaalne, aktiivne, tegin alati lisaasju juurde, see tähendab käisin samamoodi kooris laulmas, kitarri eratunde võtsin, show-tantsus tantsisin, käisin kunstiringis. Mul oli siht algusest peale juba silme ees, ma teadsin, et muusikaga tahan tegeleda. See on väiksest peale väga selge olnud. Mulle öeldi, et ma väiksena laulsin palju; ema rääkis, et mingisugune naisterahvas trollis nägi mu käsi ja ütles, et ma võiksin klaverit õppima minna. Siis osteti mulle klaver ja niimoodi ma õppisin. Muusika on olnud nii loomulik osa mu elust.”
Mida ütleksid gümnaasiumiealisele endale?
“Julgust ja hakkamist oleks võinud rohkem olla. Hirm takistab paljudes asjades. Tuleb lihtsalt proovida ja kui ei lähe nagu soovitud, siis tuleb aktsepteerida, et on ka kaotusi elus ja see on normaalne. Ei, ma tõukasin ennast küll sellistesse olukordadesse, aga kui oleks ennast veel veennud, siis ehk oleks jõudnud kaugemale. Ma ei jätnud otseselt midagi proovimata, võibolla võtsin liialt aega otsustega, lükkasin kogu aeg edasi, kas proovida või mitte. Näiteks see heliloomingu teema võttis ikka väga kaua aega, enne kui ma Otsa kooli sisse astusin.“
Milline on Sinu lemmikfilm, mis on Sind enim mõjutanud?
“Ma olen suur filmifanatt, neid on nii palju. Hollandis meil naabriga olid filmiõhtud, kellelgi oli projektor olemas, siis me vaatasime ära filmi “Solaris” (režissöör Andrei Tarkovski)- see jättis sügava mulje. Film “Midsommar”, mis psühholoogiliselt tekitab ebamugavustunne- need on ju parimad õudukad. Siis veel Lõuna-Korea film “Time” (Režissöör: Kim Ki-duk).“
Nimeta Sulle enim korda läinud raamatuid.
“Naised, kes jooksevad huntidega”. Selle teose kirjanik on psühhoterapeut, kes läbi muinasjuttude analüüsib psüühikat. “Big Magic” on toetav nendele, kes tahavad loominguga tegeleda. See raamat räägibki, kuidas võib elada loominguliselt ala kinke tehes. Me rakendame ju loomingut igal pool, kasvõi keskkoolis, et kuidas lihtsamalt läbi saada. See ongi ju loominguline mõtlemine. “Armastuse kunst” mulle õudsalt meeldis.”
Mida ootad oma õpilastelt?
“Minu suurim soov on tekitada uudishimu muusika vastu - ka sellise, mida nad igapäevaselt ei kuula. Soovin, et õpilased tuleksid tundi avatud meelega ja et neil tekiks vajadus avastada uut. Muusikaline maitse on miski, mis võiks olla pidevas arengus. Samuti ootan oma õpilastelt alati meeleldi tagasisidet, kuna olen see aasta isegi veidi õpilase kingades, alustades esimest aastat õpetajana.”
intervjueerisid ja kirjutasid
Kätlin Kärpp ja Frank Oliver Niiholm