Kuigi praegused ilmad on pigem miinustes ja pürkslaste kauneid riietusi varjab tihti mõni hall mantel või paks parka, siis koolimaja soojade seinade vahel võib näha nii mitmeidki ahhetama panevaid õpilasi. Selles väljaandes oleme taas kaasõpilastele keskendunud ning igast lennust ühe kireva gümnasisti tabanud.
Rasmus Priivits 10.M
M klassi kümpa Rasmus pidi palju eksperimenteerima paljude erinevate stiilidega, et leida, mis riideesemed talle sobivad ja mis mitte. Praegu ütleb ta, et ta stiil muutub kiiremini, kui Alar suudab oma esitlusel slaide vahetada. Rasmuse lemmikuteks on vintage- stiilis riided, mis panevad teda kummalisel moel hästi tundma ning riietuse juures peab ta kõige tähtsamaks enesekindlust, mis näitab tema sõnul kohe ära, kas stiil on hea. Ta peab ka tähtsaks väljapaistuvust, kuna see aitab inimestel teda meelde jätta ja see väldib teiste varju jäämist, isegi kui ta on klassis vaikne õpilane. Oma riided soetab ta tavaliselt Humanast ja mõned vanad esemed saab Rasmus ka vanemate või vanavanemate käest. Otseseid eeskujusid tal oma stiilile pole, kuid tal on juba ammusest ajast meelde jäänud, mis värv töötab hästi ja mis riietus annab efekti kogu stiilile. Aksessuaare Rasmus kanda ei pelga, sest see toob terve stiili kokku. Tavaliselt kannab ta kõrvarõngaid või kaelakeesid, kuid mõõdukalt, kuna „sometimes less is more“. Neile, kes sooviksid Rasmuse stiilist inspiratsiooni võtta, ütleb ta: „Kaltsukad ja second and clothes on su parimad sõbrad siis, sest nendes kohtades leiab alati midagi head ja ka veel hea hinnaga!“
Kertu Hiis 11.T
Oma riideid ostab Kertu peamiselt kaltsukatest või Instagrammist. Peamine kaltsukas on Haapsalu Humana ja Mimoosi kirbukas. Kõige suuremateks eeskujudeks talle on Bladee ja Ecco2k, kuna neil on omamoodi stiil, mis talle väga meeldib. Ta armastab suuri pükse, selliseid, kuhu ta saaks peale enda veel kolm inimest mahutada, aga neid on väga raske kahjuks leida. Samuti meeldivad talle veidrad pluusid, mille peal on midagi tobedat kirjas. Kertu riietus peab alati oma jalanõudega kokku minema, isegi kui need on ebamugavad. Ta on mitmeid kordi läinud kodust välja üks-kaks suurust väiksemate jalanõudega lihtsalt sellepärast, et need lähevad ta outfit`iga kokku. Kertu armastab aksessuaare täiest südamest, kuid ta kannab neid kahjuks harva. Lemmikud on kaelakeed, kuna neid on tal palju ja need lisavad tema arvates alati outfit`ile selle õige touch`i juurde. Kertu pole enda stiili veel otseselt tegelikult leidnudki. Ta on aastaid erinevaid stiile proovinud, kuid kunagi pole selle ühe õige peal peatunud. Kõige parem soovitus, mis ta oskaks anda, on see, et alati vaadata läbi need väikesed, kahe silma vahele jäävad kaltsukad, kuna sealt leiab alati kõige paremaid asju, sest keegi ei käi seal.
Annika Mikson 12.V
Särtsaka abituriendi Annika esimeseks riideallikas on üks tore tädi, kes tegelikult ei ole tädi, vaid mampsiku vemps, kes toob riideid ühelt oma sõbrannalt, kes on kunstnik. Annika on leidnud ka enda jaanilõkke kuhjast riideid, mis ei tea kust sinna said, aga sealt leidis ta palju ägedaid riideid. Vaheajal tuuseldas ta enda kodu kõrvalhoones, leides sealt lasteriideid, mis kummalisel kombel mahtusid talle isegi selga. Annika on juba väga väikesest saadik ennast ise riietanud, kuna talle ei meeldinud need riided, mis ema valmis pani. Teisiti sõnastaks ta, et kannab seda, mis talle meeldib. Ta austab väga inimesi, kes kannavad riideid, mis ajavad pea valutama, järelduseks- kõik ei peagi kokku sobima. Oma stiilile Annikal eeskujusid otseselt pole. Vast siis inimesed tema ümber, kes on mõjutanud teda alateadlikult. Mõni hommik, kui tunneb, et tahab Katriniga samastuda, siis paneb ta oma oranži pluusi selga. Aksessuaaridest armastab Annika ehteid, aga ta tihti kaotab ära kõik ehted, mis talle meeldivad. Nii et tihti kannab saapapaelu või lõnga kaelakee asemel, kuna neid leidub alati. Väga kalliks on talle saanud emalt saadud kurja silma käevõru. Peaaegu kõik Annika ehted on saadud kas emalt või vanavanematelt. Tal on ka ühed kollased Hello Kitty kõrvarõngad, mis ta sai Hello Kitty ajalehest, kui Annika oli veel tibatillu. Nendega saab ta alati palju komplimente ning ta kannab neid päevadel, kui tunneb end kõige rohkem multikategelasena. Kuna iga päev on erinev tuju, siis on just see kõige tähtsam, et ta tunneks end kõige rohkem nagu tema ise nendes riietes, mis ta selga paneb. Mõni päev on oluline mugavus, teine päev tahab Annika tunda end kui mingi karakter. Kõige hingelähedasemaks riideesemeks on Annikale ta klounipüksid. Talle meeldivad need mitte ainult oma ägeda välimuse ja selle fakti pärast, et need on ise kokku õmmeldud, vaid ka selle tõttu, et need sai ta oma lennuga Gotlandil reisil käies. Läbi aegade on Annika lemmikuks jäänud ka üks lilla liibuv pluus, millel on pihal paelad, et lipsu teha ja selle käised on laia ja laheda lõikega. Ta tunneb end naga nõiamoor selle pluusiga. Talle on kalliks saanud ka ta tädi antud pontšo. Ta mäletab, kui oli lasteaias ning ta tädi oli kasvataja, kes alati kandis seda. Mingi hetk avastas Annika, et pontšo oli tema kapis ning nüüd kannab ta seda, tundes end tähtsa tädikesena, kes vaatab laste üle. Kaaslastele kellele meeldib Annika stiil ja kes sooviks inspiratsiooni võtta, sel soovitaks ta rääkida sõbraga, ja kui sellest midagi välja ei tule, peaks pöörduma professionaali juurde või vaatama lehekülge peaasi.ee. Tema stiili järgides võib hulluks minna, sest tujud muutuvad kiiresti ja nii ka riided, milles tunneb end nagu tema ise. Naljatamine kõrvale jätta, soovitab Annika minna kaltsukasse ja osta neid riideid, mis panevad sind tundma nagu multikategelane. „Kui ei leia, pole hullu, osta ikka ja meisterda midagi sellest, mis sulle meeldiks. See hirm, lõigata riideid ja õmmelda kuidagi teistmoodi uuesti kokku, tuleb peast ära ajada. Ära isegi mõõda, kohe lõika, siis on näha, et tegu on isetehtud asjaga ja annab riidele elu juurde. Kui pükstesse tuli auk ja on tung need ära visata, ÄÄÄ, ära tee seda, kanna riideid, kuni need on ribadeks. Tegelikult kanna lihtsalt selliseid riideid, mis panevad sind kõige paremini tundma enda nahas.“