Mis edasi?

Aaron-Joosep Sepp

Kaitsevägi

Meie kooli vilistlane Aaron-Joosep Sepp käis Ämaris aega teenimas. Meie hulgas on palju neid, keda ootab see veel ees või kes on üleüldse kaalunud sinna minna ning sellepärast tegin selle väikese intervjuu Aaroniga.

1)Millised olid su ootused kaitseväe kohta enne sinna minekut, kas need vastasid tõele? Mida sa sooviksid, et oleksid teadnud kaitseväest enne sinna minekut? Enne kaitseväge olin kindel, et seal on hästi palju trennitegemist. Päris varakult selgus, et see tegelikult täiesti nii ei ole. Kaitseväe jooksul on nii palju muud, mida peab omandama ja õppima, et intensiivselt trenni tegemist kui sellist ei olnud. Muidugi ootasin, et must saaks tublim inimene ja et ma oleks rohkem valmis oma riiki kaitsma. Seda ma kindlasti ka saavutasin. Kui keegi vähegi tahab ajateenistusest mingit kasu saada, siis selle ta ka saab. Kindlasti võtab kaitsevägi sult palju, aga annab ka tagasi.

2) Milline oli kõige raskem hetk? Mis sulle kõige rohkem meeldis?

Kõige raskem oligi kohanemine. Kuigi sain sellega päris hästi hakkama, oli see siiski kõige keerulisem aeg ja seetõttu ütleksingi, et raskeim oli sõduri baaskursus. See on küll disainitud selliseks, et kõik saavad hakkama. Ma täpselt detaile ei mäleta, aga linnaloa saab ka päris kiiresti ja muidugi on ka külastuspäevad, kus saab peret näha. Kõige toredam oli see, kui sain kõik vajalikud oskused ja teadmised omandatud ning tuli praktikaaeg, et neid oskusi päriselt rakendada. Allüksusekursus oligi mu lemmikosa. Kui olin nooremallohvitseride kursuse läbinud, siis sain oma jao ning sain hakata nendega “rullima”. Kõik see kogemus oli mitte ainult fun, vaid ma sain ka teadmise, et tulen toime. Kuigi sain seersandipagunid, siis ma kohe ei tundnud, et saan 12 mehe elu eest vastutada, aga pärast seda kursust olen kindel, et suudan seda.

3) Kui sa peaksid uuesti otsustama ja sul oleks võimalik valida, siis kas läheksid kaitseväkke? Jaa, läheksin. Uuesti minna on muidugi teine asi, aga kui mul oleks kõik need teadmised ja mul tuleks see valik, siis läheksin uuesti. Kindlasti pole kõigil nii toredat kogemust, aga mulle meeldis kaitsevägi.

4) Kas ka naised soovivad kaitseväkke minna? Kui tavaline see on?

Naisi kindlasti on. Igal aastal tuleb neid üha rohkem. See on harv, aga igas väeosas on kindlasti umbes kaks või kolm naisajateenijat. Juhtivatel positsioonidel on kindlasti naiste osakaal suurem kui naisajateenijate hulgas. Naised on kaitseväes väga hinnatud ja neil on riigikaitses tähtis osa. Nad on ka teenistuses väga tragid ja teevad meestele silmad ette.

5) Mida sa soovitaksid neile, kellel tuleb kaitseväkke alles minna? Mida on oodata?

Mine kaitseväkke avatud meelega. Pea meeles, et sa saad kõigega hakkama. Üks peamisi asju, mis ma õppisin, oli see, et alati saab kõigega hakkama. Lisaks saab sealt kindlasti eluks ajaks sõpru, ka mina suhtlen peaaegu igapäevaselt ühe noormehega, kellega tutvusin ja sain sõbraks just kaitseväes. Eelnev hea füüsiline vorm tuleks kaitseväes kasuks, kuigi see areneb seal niikuinii. See oleks lihtsalt suurepärane eelis.

6) Kas sinu arvates on kaitseväes rakendatav süsteem ja kogu ülesehitus vananenud ning vajaks uuendusi ja muutmist?

Igas süsteemis on puudujäägid ja murekohad, aga minu meelest see pole iganenud. Eriti kui võrdleme vastase süsteemi. Kasutame kindlasti ära ressursse, mis meil on. Meil on ülesande keskmine juhtimine. Ma ütleks, et süsteem on igati ajakohane ja muidugi ka NATO standarditele vastav.

7) Räägi põgusalt kaitseväe toetustest ja Kaitseväe Akadeemiast.

Kindlasti oleks see nüüd motivaator paljudele, aga kui ma õigesti mäletan, siis sõduritoetused on praegu suuremad kui minu ajal. Kui teed kohe alguses NATO testi ära, siis lisandub sulle boonus lisaks sõduritoetusele. See tuleb nüüd selline Sõduri FM, mis ma räägin. Tegelikult võid sa olla ainult paar kuud ajateenistuses ja siis juba kohe minna Kaitseväe Akadeemiasse. Kui arvad, et see on lihtne viis oma ajateenistust lühendada, siis tegelikult mässid sa end sellega intensiivsemalt kaitseväe maailma ja ära viilida sellest ei saa. Pigem on see neile, kes niikuinii soovivad kaitseväelist karjääri teha. Mina ise soovitaksin pigem läbida ajateenistus ja siis sinna õppima minna. Seal on head võimalused, saab stipendiumit, tasuta elamise, toidu ja treeninguvõimalused, aga lõpetades peab olema paar aastat tegevteenistuses, et riigile see kõik tagasi anda. Ma ütleks, et Kaitseväe Akadeemia on koht, mis õpetab päriselt juhtimist.

Kaspar Sume ja Sander Pototski

Skandinavistika

Kevadel käisid Noarootsis rääkimas skandinavistika erialast meie kooli vilistlased Sander Pototski ja Kaspar Sume. Kuna Noarootsi Gümnaasiumis õpitakse rootsi keelt ja Põhjamaade kultuurilugu, siis võib just see olla valik, mida gümnaasiumi lõpus teha.

1) Miks otsustasite minna Tartu Ülikooli?

Kaspar: Kuna teadsin juba gümnaasiumi õppima minnes, et tahan ennast rootsi keelele pühendada ka peale keskkooli lõpetamist ning olin tutvunud skandinavistika õppimise võimalustega Tartu Ülikoolis, siis oli see Eesti-siseselt ainuke sobiv variant, sest seda eriala saab õppida vaid Tartu Ülikoolis.

2) Kas teil oli enne sisseastumist kindel teadmine, mida õppida tahate, või kujunes see välja hiljem?

Kaspar: Minu otsus õppida skandinavistikat rootsi keele suunaga oli kindel juba gümnaasiumis õppimist alustades. Olin nende kolme aasta jooksul avatud ka uutele mõtetele, kuid lõpuks tundus minule sobivaim siiski skandinavistika.

3) Kas õpe on pigem teoreetiline või praktiline? Mõni näide praktilisest õppest.

Sander ja Kaspar: Käesoleval semestril on seitsmest õpitavast õppeainest üks loengu vormis, kolmes aines on praktikumid ja kolmes seminarid. Seega võib väita, et õpe on küllaltki praktiline. Seminarides saame sageli teha ise erinevaid ettekandeid, seda peamiselt rootsi keeles. Praktikumides antakse meile võimalus praktiseerida keelt kaasõpilastega ning teha ka seda toetavaid ülesandeid.

4) Kui suur on õppekoormus ja kui palju on iseseisvat tööd?

Sander ja Kaspar: Kui jälgida soovituslikku õppemahtu, siis võiks tudeng igaks semestriks valida 30 EAP ehk ainepunkti ulatuses õppeaineid. Kõrgharidusstandardi kohaselt vastab üks ainepunkt 26 tunnile tööle, mille üliõpilane on õppeks kulutanud. Õppeaasta maht on 60 ainepunkti, mis on 1560 tundi tööd, mille üliõpilane on õppeks kulutanud. Kui aga tuled näiteks Noarootsi Gümnaasiumist õppima skandinavistika eriala, õppides põhikeelena rootsi keelt, siis võib reaalsuses olla töökoormus väiksem ülaltoodud ametlikust mahust. Soovitame aga siiski leida eelkõige võimalusi enda oskuste edasi arendamiseks. Õppejõudude abiga on alati võimalik ühineda õppeainetega, kus kõigil toimuks areng ja õppekoormus oleks teistega võrdsem.

5) Milline on kõige keerulisem ja mis kõige huvitavam osa selle eriala õppimise juures? Kaspar: Esmakordselt ülikooli tulles võib tunduda keerulisena tõsiasi, et on vaja päriselt õppima hakata. See tähendab, et üsna kiiresti tekib arusaam, kui tugevalt on kõik õpitavad õppeained omavahel seotud. Seetõttu on väga oluline õppida nii, et igast õppeainest sisuliselt aru saad. Vastasel juhul on teiste õppeainete sooritamine samuti keerulisem ning ajast, mil peaks tegelema uue aine õppimisega, peab jätkuma ka eelnevate lünkade täitmiseks. Kui sellega harjuda, et õppeained on omavahel kordades tugevamini seotud kui üldhariduskoolis, siis võib selline seotus saada aga ka üheks huvitavamaks aspektiks ülikooliõpingute juures. Tänu sellele hakkab silme ees tekkima tervik sinu valitud valdkonnast ning õppeaineid õppides saad nende õpetamise motiividest aru.

6) Milliseid karjäärivõimalusi see eriala pakub?

Sander ja Kaspar: Olles lõpetanud skandinavistika eriala, oled omandanud ka vähemalt ühe Skandinaavia keele väga heal tasemel ja oled oodatud tööle tegevusaladele, kus vajatakse head analüüsioskust ning mõne Skandinaavia keele valdamist ning ka sealse ajaloo ja kultuuri tundmist. Meie vilistlased töötavad näiteks keeleõpetajatena, tõlgivad nii ilukirjandust kui ka erialatekste, on tõlgid või tõlkijad, muuhulgas ka Brüsselis, ning täidavad erinevaid rolle nii saatkondades kui ministeeriumides. Meie vilistlasi võib leida ka kultuuri- ja ärivaldkonnast.

7) Milline on tudengielu väljaspool loengusaali? Kas toimuvad üritused või kas on tudengiorganisatsioone? Millest olete ise osa võtnud?

Sander: Üritusi jagub põhimõtteliselt igale nädalale, kuid on olemas ka Skandinavistika poolt korraldatud üritused nagu näiteks kaneelisaiapäev. Kindlasti kõige populaarsem skandinavistikute seas on kord kuus korraldatud baarikülastus, mille nimi on Torsdagsbar, millest olen ise palju osa võtnud. Organisatsioone on samuti palju, kuid mina isiklikult üheski ei ole.

8) Mida soovitaksite inimesele, kes kaalub samasse kooli ja erialale kandideerimist?

Sander: Tuleb ennekõike arvestada, et ülikoolis õppimine on keeruline ning kohati võib ülikool ka eraelu kõvasti mõjutada (tunnid võivad alata kella kaheksast ja lõppeda 18.00-st). Erialaspetsiifiliselt võin lubada muhedat keskkonda ning abivalmis õppejõude. Ükskõik, mis ala sa õppima ka ei läheks, tuleb enne läbi mõelda, kas see on miski, millega sa saaks hakkama ning millega sa tahaks tulevikus edasi tegeleda.

Maria Kallau

EKA - maal

Kohtusin talvel tudengivarju raames EKAs ühe noore tudengiga, Maria Kallauga. Ta oli viimasel aastal ja plaanis pärast kooli lõppu minna Berliini õppima.

1) Mis oli EKA juures just see faktor, et otsustasid õppida just selles koolis?

Ma olen alati mõelnud, et kui ma kunsti lähen õppima, siis kindlasti EKAsse, kuna mulle meeldib Tallinn rohkem kui Tartu.

2) Kuidas sa jõudsid selle valikuni, et soovid õppida maalimist?

Ma läksin EKAsse suhteliselt juhuslikult. Ma teadsin, et kunst on huvitav ja et maalida mulle natuke meeldib, aga ma ei mõelnud siis veel, et tahan kunstnikuks saada. Pigem sattusin juhuslikult EKA avatud akadeemiasse, kus tegin endale portfoolio ning sellesamaga proovisin sisse saada.

3) Mis oli kõige keerulisem ja mis kõige huvitavam maali eriala õppimise juures?

Kõige huvitavam oli kindlasti see, et saime käia Erasmusega õppereisidel. Viimati käisime veebruaris kursusega Mehhikos. Kõige keerulisem on käia loengutes, kui tahaks tegelikult samal ajal maalida.

4) Milliseid karjäärivõimalusi see eriala üldse pakub? Millised võimalused on sulle sellega avanenud?

Selle erialaga saad mingid oskused ja siis võid nendega teha ükskõik mida, mis pähe tuleb. Tean inimesi, kes on peale EKA lõpetamist direktorid, õpetajad, lektorid, galeristid, tegutsevad kunstiseltsides, on kuraatorid, installeerijad. Võimalusi on palju, tuleb olla loov ja teha seda, mida need oskused võimaldavad.

5) Läksid õppima Berliini. Kuidas tuli sul mõte sinna minna? Kas otsus minna välismaale tuli kergelt?

Ma läksin Berliini vilistlaspraktika raames ehk Erasmus+ programmiga. See oli kuidagi loogiline samm peale baka lõpetamist.

6) Mis osutus ootustest teistsuguseks või üllatuseks, kui kohale jõudsid?

Ausalt öeldes pole ma veel kohale jõudnud, kuna mu esimene kunstnik, kelle juurde pidin minema septembri algul, tema stuudio põles maha, mistõttu ma ei saanud minna. Praegu olen leidnud ühe eesti - saksa kunstiseltsi, kelle juurde lähen praktikale, see algab alles oktoobri lõpus.

7) Kas soovitaksid ka teistele minna välismaale end täiendama?

Ma soovitan väga minna välismaale, see annab kindlasti täiesti teise vaate ja kogemuse, kui ainult Eestis olla. Ka paljud kunstnikud Eestis laiendavad end välismaale ja see juhtub ka suhteliselt paratamatult, väga palju koostööd toimub juba Balti riikide ja Põhjamaade vahel. Aga õppida välismaal on kindlasti tark samm ja arendab sind rohkem, annab rohkem kontakte kui lihtsalt Eestis toimetada.