Me intervjueerisime meie kahte füüsikaõpetajat: Lauri Limbachi, kes nüüd töötab Tallinna kesklinna liiklusosakonna peaspetsialistina, ja Tõnu Tiitu, kes meile praegu nii füüsikat kui ka keemiat annab. Proovisime ka meil sügisel segastel asjaoludel koolist lahkunud Dmitri Luppaga intervjuud teha, ent ta ütles ära. Niisiis küsitlesimegi neid kahte..
. . .
Kuidas te sattusite Noarootsi õpetama?
Lauri: See on ka hästi tore lugu tegelikult … Vaatasin kõik Tallinna ja kõik Tartu läbi ja siis mõtlesin, et vaataks õige, mis Läänemaal on… Oli üks kuulutus, see oli Noarootsi gümnaasium: “otsitakse füüsika või matemaatika õpetajat ja seal on tingimused kandidaatidele lihtsalt - ”tunneb ainet ja oskab õpetada””. See tundus minu jaoks nii nukker, kuidagi nii õnnetu.. Mul oli nii kahju seda lugeda ja mõtlesin, et põhimõtteliselt ma tunnen seda matemaatikat ja seda füüsikat ja et ma võin ju hädast välja aidata ja siis kandideerisingi.
Tõnu: Ma lõpetasin sügisel eelmise tööandjaga töösuhte ja vaatasin siis ringi, kuhu võiks tööle minna. Ja siis oli selline õnnelik juhus, et teil oli siis ainult keemiaõpetajat vaja. Ma arvasin siis, et töötan aastakese keemiaõpetajana, üks päev nädalas, mulle hakkas muide see mõte meeldima. Muu aja oleksin tegelenud kuuris oma asjadega.
Kuidas hindate oma õpetusstiili ja selle efektiivsust?
Lauri: Ma arvan, et viimasel aastal ma sain nagu selle nipi kätt, mis selle efektiivsuse tagab. Aga alguses ma lasin ikka puhtalt siukse – kuidas öelda.. – toore jõu ja entusiasmiga. Sai ka päris palju tehtud, aga see kurnas lõpuks ikkagi päris ära. Viimasel aastal ma enam-vähem jõudsin sinna, kuid ilmselge on ka see, et ega ütleme kolme-nelja aastaga sa ei kujune õpetajaks, et see võtab rohkem aega, aga ma olin sinna teel..
Tõnu: Ma ei arva, et ma olen vähem efektiivsem kui teised õpetajad, kuid ma arvan, et õpilastel on neid ained minuga kergem taluda. Ma olen oma õppestiilini ise jõudnud ja ma ka tean, et on tehtud uuringuid sellise meetodiga. Ma ei tea, kuidas teie ennast tunnete, paljud kindlast arvavad, et kuradi känd on selline luhvtivend, kõik toimub nii aeglaselt. Aga ma ei taha kahtesid panna, ma tahan, et mul oleks siin selline rahulik ja lõbus seltskond ning et oleks võimalikult vähe konflikte. Kui sa kardad pidevalt kahte või kolme saada, pole sa tegelikult tunnis kohal. Kui lõpetasin pedagoogika õpingud TTÜs, hindas eksamikomisjon minu keemiatunde ja hindamissüsteemi kõige kõrgemalt. Ideaalne oleks see, kui me hindeid üldse ei paneks, aga paraku süsteem nõuab, et hindeid pandaks. Mis siis teha? Ma leidsin sellise kompromissi, ei see ega teine. Tähtsamaks pean ma hoopis tagasisidet - see on õpetamisprotsessis oluline. ..Ning ma olen juba nii vana, et ma võin juba eelpensionile ka minna. Kui mulle siit koolist minu hindamissüsteemi pärast kinga antakse, jätan hüvasti ning lähen pensionile.
Mis oli kõige raskem füüsika teema, mida õpetada?
Lauri: Füüsika teema? Kõige raskem? mm.. See on tegelikult nii paradoksaalne.. Ma olen tegelt ise elektrotehnika taustaga.. See kõik [elektriõpetus] on minu jaoks nagu.. hästi lihtne. Mõtlesin, et see pole mingi probleem. Et elekter on mul nagu trump – Et selles ma lasen nigu – noh kuidas öelda – nagu kelk mööda saaniteed! Aga jah. Kui ma seda õpetama hakkasin, siis ma nägin, et seda on ikka väga raske õpetada.. Elektri kursust pean ma ikkagi kõige raskemaks.
Tõnu: Mõistusele on kõige keerulisem, minu isiklikust kogemusest, Einsteini relatiivsusteooria. Ta sageli ei allu meie kujutlusvõimele ja siis asendatakse kujutlusvõime valemitega. Kuid kui me üritame korraga nii kujutlusvõimet kui ka valemeid rakendada, juhtub vahel nii, et [me] paneme nende valemitega rappa, sest kasutame neid valesti. Nii et matemaatika võimaldab meil... mitte mõelda.
Kui saaksite, ütleme jumala käest, vastuse ühele füüsika alasele seniteadmata küsimusele, siis mis küsimus see oleks?
Lauri: Ma tahaks teada gravitatsiooni olemust. Veider selle asja juures on see, et gravitatsioonilise vastastikmõju juures ei oska me selle kohta nagu midagi öelda. See on lihtsalt puhtalt fenomenoloogiline ja nähtumuslik. Mis selle nagu sügavam sisu on ja mis on see välja vahendaja? See on ka asi, mida siis jumalalt küsiks – mis värk selle gravitatsiooniga siis on?
Tõnu: Jumala käest?... *kinnitasime küsimust*. See on väga libe küsimus... et kas ma olen hea kristlane?! *naerab* Et kas ma pean paradiisi või põrgu minema?! *muheleb* Mul ei ole ühtegi kindlat küsimust Jumalale.
Mis teid noorte käitumise puhul kõige enam häirib?
Lauri: Naerupahvatus Kõige enam häirib? Oi Jah.. Alguses mind häiris palju asju. Aga mida aeg edasi, siis ma sain aru, et.. õpilase käitumise puhul ei saagi midagi häirida.. Ütleme, sellist küsimust ma ei püstitaks. Et õpilane on ikka õpilane.. Ma olen igasugu õpilasi näinu - *Veelkorra naerma pursates *-Mul nagu neid värvikamaid õpilasi olnud küll eks ole..
Tõnu: Teate, mind ei häiri midagi, sest mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, kui vähe meil vahet on, sest ma mäletan, milline ma ise olin nooruses. Seetõttu ei saa ma ka meie [kes meie?] arust kõige hullemaid hukka mõista.
Kui oleksite saanud õpetamise ajal loteriivõidu Kas oleksite kohe ameti maha pannud?
Lauri: Kõhh… Ei.. Sest ma põhimõtteliselt ma justkui nagu sain loteriivõidu ja ma ei pannud ametit maha. *vaikselt naeratades* tegelikult see tunne mul oli küll jah – ma kogesin seda tunnet, et ma sain loteriivõidu, aga ma ei pannud ametit maha..
Võib küsida kui suur see oli?
See oli päris suur...
Tõnu: Ei, ma paneks ehk ainult osaliselt maha, sest ma kardan, et kui amet täiesti maha panna, siis kaob side maailmaga ära. Ma ei ole veel valmis niimoodi olema, et mul üldse maailmaga side puuduks, muudkui istukski nüüd oma kuuris ja loeks internetist mingit jama.
Mis spordialaga te oma elu jooksul tegelenud olete?
Lauri: Ma tegelikult ei ole üldse sportlik olnudki enda arust, aga.. Ma hakkasin kergejõustiku trennis käima puhtalt sellepärast, et mu klassivennad käisid seal, kuid mingeid tulemusi ma ei saavutanud. Ka jõusaali meeldis mulle teha. Aga pärast vennaga koos hakkasime me breiktantsu nagu tegema. See viis selle teisele levelile kohe. Breiktants.. See ikka sellel ajal ületas ikka kõik. Eriti, kui sa läksid kooli peole ja tõmbasid seal headspin´i ikka nagu kohe mõnuga, siis olid ikka tegija.
Tõnu: Mitte mingisugusega. Ma olen põhimõtteliselt lapsepõlves tegelenud natuke samboga ehk vene maadlusega, vist veidi ka ujumistrennis käinud. Seda kõik ka ainult lapsena, üldiselt ei ole.
Kas Jumal on olemas?
Lauri: Minu jaoks on küll jah. See ei ole üldse selline küsimus, mille peale peaks nagu piinlikkust tundma. Üks inimene, kes mu elu mõjutas on TÜ Füüsika õppejõud, nimega Kalev Tarkpea. Ma hakkasin tema loengutes vabakuulajana käima ja see oli see, mis mind viis füüsikat edasi õppima. Tema käsitlused nii-öelda teaduslikust maailmapildist ja mütoloogilisest ja ateistlikust ja religioossest maailmapildist aitasid asetada selle õigesse.. nagu.. konteksti. Minu maailmapilt on usuga juba enne seotud olnud, aga siis oli kogu aeg see tunne et „kuidas sa saad olla uskilk, ja õppida ülikoolis näiteks füüsikat ja tehnikaseadusi, need on ju vastuolus..“ Aga seal nendes loengutes ma sain aru, et ei ole ju vastuolus..
Tõnu: Ma ei tea, äkki on, võib olla ei ole.. Ma ripun seal vahepeal, ei kinnita ega lükka ümber, teate miks? Sest kui sa vaatad, kui tähtis on religioon maailma asjades, siis vahest tekib selline tunne, et kas see on niisama. Kas see on niisama? Kas see on ikka juhus? Meil on 21.sajand ja religioon mängib endiselt tähtsat rolli. Niimoodi vastaksingi.
Ja nüüd jätkasime personaalsete lisaküsimustega
Lauri Limbach
Mida te NGst igatsete ja mida hea meelega meenutate?
Päris palju asju igatsen tegelikult.. Õpilasi võibolla igatsen kõige rohkem. Nüüd on nagu parajalt siuke pikk aeg möödas, aga samas ma nüüd liigun ka siin.. *Näitab läbi akna käega manatee poole*, toon lapsi lasteaeda tulen neile järele ka, vaatan Laborist sisse, vaatan, kes seal istub. Vaatan ikka, mis õpilased seal on. Vahepeal ma näen ikka tuttavaid ka.
Kuidas juhtus nii, et te NGst Lahkusite?
..Lahkumisest rääkida, siis tegelikult ei olnud mul siit lahkudes töökohta. Mind küll kutsuti, aga ma polnud veel mingeid käsi löönud. Ma lihtsalt mõtlesin, et kui asjad sinna poole suundusid, siis ma andsin selle lahkumisavalduse sisse ja siis oli ikkagi nii, et terve suvi läbi ei olnud mul töökohta. Ja siis ma juba mõtlesin, et äkki ikkagi ei läheks ära ja siis ma mõtlesin välja veel mingeid variante.. Mulle tuli pärast üllatusena, et Ülle Rääli läheb ka ära ja siis ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, et tegelikult tahaks füüsikat ja keemiat õpetada. Ma ütlesin, [koolile] et ma põhimõtteliselt ei pea ära minema, et kui teil ei ole füüsikaõpetajat, siis ma võin veel ju jääda ja et ma olen valmis jääma. Aga siis tuli ikkagi välja, et uus füüsikaõpetaja on olemas ja uus keemiaõpetaja on olemas ja..ja ja siis ma mõtlesin, et ma ise ei hakka torkima. Ja ühesõnaga.. diilid ja käed olid juba löödud ja ma ei hakanud enam vahele segama.. Minemise mõte oli mul nagunii varem juba pikalt olemas.. Tagasituleku võimalus on muidugi alati olemas.
Miks füüsika õpetamine Noarootsis nii raske on?
Olemuselt on NG ikkagi humanitaar- gümnaasium. Kuid ma ei tea, kas see on nii relevantne ja kas see ikkagi ammendab selle põhjuse ära. Ausalt öeldes on minu seisukoht praegult see: Ma ei usu üldse, et see on mingi NG eripära, et füüsika õpetamine on raske või et füüsika õppimine on raske, vaid et see on ikka üldiselt see, et füüsika oma olemuselt ongi raske ning ebavõrdses seisus võrreldes näiteks matemaatikaga. Näiteks on sul füüsikas nii palju vähem tunde, et sama maht ära anda. Selle tulemusel ongi siis see küsimus, mida sa siis välja jätad, sest kõike ära anda sa ju ei saa. Seejuures võib juhtuda ka see,et mis välja jääb, on materjali mõistmiseks just kõige tähtsam asi.
Tõnu Tiit
Mida te oma garaažis teete? Mainisite kunagi, et teil seal üks töö pooleli.
Praegu ehitan ma ühte ruuteri lauda, õigemini puidufreesi lauda. Mul Hiinast igasugust kola ostetud internetipoodidest. See tundus selline huvitav tegevus, mida ma pole varem teinud. Olen mõelnud, et võiks midagi teha, aga pole kunagi teinud.
Kas olete enne Noarootsi tulekut füüsikat õpetanud?
Ma õpetasin seitse aastat täiskohaga füüsikat Läänemaa Ühisgümnaasiumis, kuid enne seda andsin füüsikatunde ka kutsekoolis. Päris algust tegin aga Risti Põhikoolis, millest on kõvasti üle kümne aasta möödas.
Milline on teie lemmik kirjandusteos?
Vot see on keeruline küsimus... ma pakuks Victor Hugo romaan „Hüljatud“, sest ma mäletan esimest korda, kui ma seda romaani lugesin, 22aastasena. Õudselt meeldis, ma ei tea, miks. Tänapäeva noored jätavad kõik need loodust ja linna kirjeldavad kohad vahelt ära, mulle just meeldisid need kohad. Hilisemast ajast on meeldinud raamatuid rohkem muidugi, kuid enim on ikkagi see teos meelde jäänud.
Mis teil LÜGis juhtus?
Kui te minu karjääri vaatate, siis ma olengi ringi veerenud, et mulle sammal selga ei kasvaks. Mul sai lihtsalt ühel hetkel kõrini, mul oli vaja teistsugust keskkonda, pealegi, ma lahkusin jube headel tingimustel. Ma ei lahkunud nimelt tühjade kätega. Kuid kuidas see täpsemalt kais, ma ei taha rääkida.
- Kaur Kirsimäe & Frank Oliver Niiholm