Kolmapäevane luule

Mina, Noarootsi Gümnaasiumi 11. K klassi õpilane, käisin 24.09 Mustamäe Gümnaasiumis luuletamas ja annan teile nüüd võimaluse seda ise kogeda, aga ainult juhul, kui teil on hea kujutlusvõime.

Kolmapäeva hommikul ärkasin hommikul kell 7, keha kaetud külma higiga, sest nägin unes vaid ühe õpetaja nägu ja pidev hirmutunne vallutas kogu mu keha. Voodist tõusmine võttis kauem kui kunagi varem ja söök läks vaevaliselt alla. Korrutasin oma peas vaid ühte ja sama luuletust, mis mul juba peaaegu aasta peas on olnud.

“Armas Teele,

mu elu kevade,

mu saatus, mis jäigi päevadeks ja aastateks kasvamata.

Ma ei tundnud õnne ära,

isegi kui see päikese valgel mu ees seisis.”

Kahjuks see luuletus mind ei päästnud. Üle mu keha voolasid lainetena ärevus- ja muremõtted.

Astusin kodust välja kella 11 paiku, soe päike paitas mu põski. Ma jõudsin Szolnoki peatusesse 11.48, isegi varem, kui oli planeeritud. Jäin ootama sõbrannat ja jõudsin koolimajja peale kahtteist. Kuna esitlus pidi olema kümnendikele, jäi esimene planeeritud tund ristimise tõttu ära. Ma korraks peaaegu et unustasin hommikused judinad ja ärevuse. Lõpuks algas teine tund… Ma läksin sinna klassi, kaasas oma luuleraamat ja veepudel. Mu käed värisesid meeletult ja alguses tundus, et värises ka mu hääl. Olin näost punane, mul hakkas palav ja tahtsin meeletult sealt klassist lihtsalt välja joosta, kuid jäin enesele kindlaks. Hakkasin oma raamatust lugema luuletusi, tundes end iga luuletusega järjest enam mugavamalt. Vahepeal küsis õpetaja küsimusi, kuid ei midagi, millele ma vastust ei oleks teadnud.

Tunni lõpus tegin ma õpetajaga diili, peaaegu et andsin isegi lubaduse kirjutada kõik oma luuletused raamatust arvutisse. Saadan need talle ja tema omakorda läkitab mu värsid toimetusse. Õpetaja lemmikluuletus oli:

“Terve maailm mu ümber on roosa,

ma võtan sellest osa.

Mulle tihti öeldakse,

et vaatan maailma läbi roosade prillide.

Olen sinisilmne.

Kuid nii mulle meeldibki.

Näen head kõiges,

enda jaoks olen kohas õiges.

Ma pole barbie,

aga ma olen sünkroonis roosaga.

Asju kinni lükkan puusaga.

Ma arvan et mu energia,

mu hing,

mu aura on roosa.

Ma ei vaja soola.

Armastan kõiki ja kõike

lihtsalt sest olen roosa”

Arvan et eelnevalt loetu võis anda hea ülevaate ja sama tunde, mis vallutas mind sellel metsikul päeval, kus astusin sammu lähemale oma unistusele.