Kuidas te rootsi keeleni jõudsite? Kus te seda õppisite?
“Rootsi keeleni jõudsin ma täiesti juhuslikult. Minu esimene kokkupuude rootslastega oli
gümnaasiumis üheteistkümnendas klassis, kui me oma klassiga Vormsi saarel jalgrattamatkal
käisime. See oli sügav nõukogude aeg, kui välismaalasi üldse, eriti maakohtades, polnud
võimalik kohata. Meile näidati eemalt, et seal elab üks rootsi pere. Nendega ma otseselt
kokku ei puutunud ja ma ei usu, et mul sealt nüüd huvi tekkis, kuid tagasi mõeldes oli see mu
esimene kokkupuude rootslastega.
Järgmine kokkupuude oli siis, kui ma kuskil mõned aastad hiljem kuulsin rootsi muusikat.
Kujuta nüüd ette, et internetti ei ole, kõik muusika jagamine käis kas kassettidele lindistamise
kaudu või saadi kellegi käest plaate, kuulati ning vahetati. No mina täitsa puhtjuhuslikult sain
ühe tuttava käest kasseti. See oli selline muusika, mida nimetatakse schlagriks, selline
popmuusika. Seal olid artistid nagu Kikki Danielsson, keda artistina tunti kui Kikkit, siis oli
ka ,,Eurovisioonil” osalenud kolmest kenast noormehest koosnev trio Herreys, ehk vennad
Herreyd. Kogu see muusika oli pigem popmuusika, mida meil väga raadiost ei tulnud. Meil
oli ikkagi nõukogude aja lõpp ja raadiost tulid veidi kurvemad laulud ning selline reibas
meloodia tundus hästi kaasakiskuv. Siis ma tahtsin aru saada, et millest nad laulavad, aga ega
ma ei hakanud seda keelt veel õppima, veidi läks veel aega enne, kui mulle pakuti võimalust
minna õppima Soome, rootsikeelsesse rahvaülikooli, mitte just ülikooli, vaid sellisesse
enesetäiendamise kooli ja seal ma siis õppisin ühe aasta rootsi keelt. Niimoodi ma lõpuks
rootsi keeleni jõudsin, aga see oli kõik tegelikult väga juhuslik. See ei olnud teadlik valik, ma
lihtsalt sain selle võimaluse. Õpetaja Kaie Karpa muide käis minuga koos seal Vaasas
õppimas ja ka siit tollasest kohalikust kolhoosist oli veel mõni inimene – kokku oli meid viis.
Mõned jäid kaheks aastaks, mina olin ühe aasta ja siis tulin koju ära. Pärast seda, kuskil
1990–91, kui riigipiirid avanesid, said ka turistid Eestisse tulla, tõsi küll kutsetega või
viisaga, aga tol hetkel oli hästi palju turiste siin. Koolist tagasi tulles, mäletan, et esimesel
aastal ei saanudki puhkust, sest see sattus just nii olema, et suvel tulid turistid ja nad olid ju
vaja vastu võtta ning minu väga kasinad rootsi keele oskused olid tol ajal väga kasulikud. Ma
kujutan ette, et rääkisin väga valesti ja palju valesti, aga selle kaudu õppisin lõpuks tänu
nendele rääkima, mis meil siin on, mis toimub, mis on oluline, mis on plaanis ning siis juba
järjest õppisin juurde. Kui alustasin siin koolis algklasside õpetajana, siis hakkasin järjest
kõrgemaid klasse õpetama: algklassid, keskaste, siis tuli põhikoolis juurde vanem aste ja
aastast 2002 olen õpetanud gümnaasiumis. Võib öelda, et olen juba 20 aastat gümnaasiumis
õpetanud. Vot siuke ebatraditsiooniline lugu rootsi keelest, aga muide, kui ma olen rääkinud
oma kolleegidega Rootsi Keele Õpetajate Seltsist, kus ma olen ka juba pikemat aega
juhatuses olnud, on seal kõikidel üsna sarnased lood, kõik on kuidagi kogemata rootsi keeleni
jõudnud.”
Kuidas te just Noarootsini jõudsite ja mis teid ikka veel rootsi keele juures hoiab?
“Noarootsi juurde jõudmine oli veel lihtsam – minu ema tuli siia elama, nii et ma sündisin,
kasvasin ja käisin siin koolis. Ja no, mis rootsi keele juures hoiab ... ikkagi see keel, see, et
sa pead seda ise täiendavalt õppima, sest keel kogu aeg uueneb – uued väljendid jms. Näiteks
see, et tehniliselt on nüüd võimalik kaupluses osta nii, et sa ei pea isegi sularaha, ega kaarti
sisestama, vaid sa swish'ad ehk see on uus sõna, mida varem üldse ei olnud. Eesti keeles on see vist “viipama”. Tegelikult on see alati hea, kui saad ise juurde õppida midagi ja kui sa näed, et inimesed tahavad õppida seda, mida sa õpetad, siis see tegelikult ongi kõige suurem
motivaator. On ju ka neid, kes tulevad klassi ja vaatavad niimoodi, et aa saaks juba minema või magavad pea laua peal, lahendavad matemaatika ülesandeid või näpivad telefoni. See
väga ei motiveeri, aga kui ikka küsitakse juurde, et aa, kuidas see on? või vaieldakse isegi,
siis see on edasiviiv jõud ja muidugi kool on ju ise selline koht, kus saab teha kõike– alates
ürituste korraldamisest kuni õpilasreisideni. See sama Gotlandi reis, mis nüüd üle pika aja
toimus, võttis küll palju energiat, aga usun, et andis ka lastele palju tagasi – uusi kontakte ja
julgust seda keelt kasutada. Nagu ma olen tihti öelnud, on kool selline väike ühiskonna
mudel. Siin on ka oma n-ö riik, on hierarhia. Meil on suisa kuningas ja kunagi oli ka
kuninganna, aga tegelikult ka kõik muud suhted ja tegevused on siin võimalikud. Kui sa
viitsid, võid väga palju huvitavaid asju õpilastega koos teha. Ma olen kogu aeg mõelnud, et
võiks midagi rootsi keeles lavastada, aga ma ei ole veel leidnud sobivat asja. See oleks ka
midagi, kus saaks oma oskusi proovile panna. Keelepraktika ettevalmistamine sõltub ju
paljudest asjadest, kaasa arvatud sellest, kas üldse lastakse reisida, sest kaks aastat ju ei
lastud, aga oma grupis midagi teha on hoopis teistmoodi, neid võimalusi on palju, oleks
ainult rohkem aega ja energiat.”
Mingeid toredaid seiku Noarootsis õpetamisest?
“Kohe niimoodi ei tulegi midagi pähe ... Sellist näidet ei ole, et midagi hullu oleks juhtunud
või ma lihtsalt ei mäleta :) Ma olen ju seda tüüpi inimene, kes naerab anektoodi peale ära ja
mulle võib viie minuti pärast sama nalja uuesti rääkida, sest ma ei mäleta seda enam.
Muidugi on selle keele õppimisega ja kasutamisega küll nalja saanud. Arvatakse, et inglise ja
rootsi keel on nii sarnased ja siis öeldakse midagi väga jaburat, näiteks ,tar ja tänker, et onju
üks tähendab ,,võtab” ja teine ,,mõtleb” ja siis tihti aetakse nad segamini, sest ,takes on ju
inglise keeles rohkem tänker ́i moodi ja öeldaksegi näiteks det tänker mycket tid – ,,see
mõtleb kaua aega”. Kes see ,,see” on, kes mõtleb kaua aega. Võib-olla tahetakse öelda, et see võtab kaua aega – ,det tar mycket tid, aga midagi erilist seoses selle küsimusega küll meelde ei tule praegu.
Kus te ennast tulevikus näete ja kas see on seotud rootsi keelega?
Muidugi! Ma näen ennast siin. Jaa, mind ei ole see töö veel sugugi ära tüütanud ja kui mõnes seltskonnas on oluline, et sa teed karjääri, et sa vahetad ametikohta või hakkad töötama teisel erialal, mitte lihtsalt teises koolis või teises ettevõttes, et tingimata justkui peaks olema areng, siis võib-olla mõnes asutuses see ongi nii, et kuna seal sa edasi ei arene siis pead minema kuskile edasi. No kuhu läheb õpetaja edasi? Direktoriks? Õppealajuhatajaks? Ma ei taha kummakski saada. Ma tahaks ikkagi koolis tegeleda õpetamisega, olla õpilastega koos ja teha seda, kus ma näen, et midagi muutub ka, aga mitte juhtida. Sellesmõttes karjääri õpetajana teha väga ei saa, kui kool ei meeldi siis tuleb minna teise kooli tööle või teha midagi sealt kõrvalt, nagu näiteks mina olen teinud suviti giidi tööd. Ma ei ole küll atesteeritud giid, tegelikult meelega ei ole. Ma omadele teen hea meelega, aga ma ei taha seda väga põhitööna teha. Tegelikult olen proovinud kätt ka tõlkimises, tõsi küll mitte nii nagu Maarja. Ma olen oma elus tõlkinud ühe õhema raamatu kunagisel Vaasa kooliajal ja nüüd ka ühe krimka.
Tahtsin lihtsalt proovida, et kuidas on põhitöö kõrvalt – ega ei jäänudki üldse vaba aega. See
oli täpselt nii, et nii palju kui ma tundidest ja tundide valmistamisest aega sain, kõik aeg läks
selle peale, et ma tõlkisin seda raamatut, sest oli tähtaeg ja ma olen jube suur kahtleja, ma
kontrollisin ennast nii palju. See oli minu jaoks huvitav ja uus kogemus, mis ei tähenda, et ma
seda edaspidi võib-olla kunagi ei teeks, kui mulle pakutakse, aga kui oled täiskoormusega
õpetaja – 22 või 24 tundi nädalas, on sealt kõrvalt väga raske midagi teha. Hea, kui pere jaoks aega jääb. Ja areneda saab ka õpilaste koostööprojekte tehes, mis on erinevate koolidega. Ega ükski neist palka väga juurde ei anna, aga mingi vaheldus on ikka, nii et kui lastakse töötada, oleks ma hea meelega siin.”
Kas on midagi, mida soovid oma õpilastele öelda?
“Et nagu õppige, kallid lapsed! Nali naljaks, aga tegelikult mõeldakse väga harva meil siin ju
selle peale, et Eestis on kooliharidus tasuta. Kõik mida sulle pakutakse kuni gümnaasiumi
lõpuni on ju kingitus. Kuigi võib tihti kuulda, et õpetaja kiusab ja õpetajad lähevad kooli
selleks, et lapsi kiusata, siis tegelikult ei tule me siia neid kiusama, vaid ikkagi tahame, et nad
saaksid targemaks, et neil oleks rohkem võimalusi midagi tulevikus ära teha. Ja sellepärast
peaks see õppimine olema natukene rohkem teadvustatud, et miks ma ühte või teist asja teen.
Olgu see kasvõi siis järgmiseks tunniks ja õpetaja rõõmuks, aga ma arvan, et keeleoskus võib
tulla tulevikus väga palju kasuks, et sa mitte ei õpi seda õpetajale või vanematele või ma ei
tea kellele veel. Tegelikult on ju Rootsi riik meile nii lähedal ja vaatamata sellele, et seal on
palju erinevaid teemasid, mis on ka turvalisusega seotud, siis tegelikult riik ise on väga
turvaliselt ja inimsõbralikult üles ehitatud. Soome, Rootsi – mõlemas saad rootsi keelega
väga hästi hakkama. Ma ei ütle, et, eestlased, minge kõik kuskile, seda mitte, ma olen ise
väga Eesti patrioot, aga kui inimesed tahavad minna kuskile, siis see ju võiks olla selle
keelega seotud, mida sa koolis õpid, et sa saad seda positiivset kogemust ka, et ma saangi
hakkama. Sellepärast ma ütlengi, et õppige seda, mida teile tasuta pakutakse, sest kui saate
täiskasvanuks, siis kursustel tuleb maksta selle eest ja need kursused ei ole alati kõige
odavamad. Ma arvan, et siin Noarootsis on tegelikult väga hea õppimiskeskkond – noortel ei
ole väga palju kiusatusi. Vahepeal käid trennis, vahepeal rannas, siis jälle arutad oma
kaasõpilastega asju. Ainult telefon võib olla see, mis natukene segab vahepeal ja rebib sellest
kohapealsest rutiinist välja, aga ma arvan, et kui see välja lülitada, on siin rahulikus
keskkonnas väga mõnus end õppimisele pühendada. Üle õppida ei tohi, sa pead ikkagi
puhkama ka eks– õpi ja puhka ning kui sa selle rutiini kätte saad on tulemused kindlasti palju
paremad. Praegu ma tunnen küll, et enamik meie õpilastest saab aru, mis tähendab
gümnaasiumis käimine, tullaksegi õppima ja oluline ongi asjadest aru saada ning kui aru ei
saa siis küsitakse.”
留言