Hundilood

Koos kooliaasta algusega on Noarootsi lisaks õpilastele vallutanud ka hundid. Neid olla nähtud Paslepas, Österbys ja Sutlepa külakiigel.

Mida külmemaks ja pimedamaks ööd lähevad, seda julgemaks hundid muutuvad. Sellest tulenevalt on hallivatimehed juba Pürksi majade vahele jõudnud. Kuuldavasti on olukord nii hulluks läinud, et õpilased on korduvalt aknast näinud Antsu huntidega rüselemas, vanaka ülemise elanikud olevat isegi näinud Antsu taskust välja punnitavat loomatõrjespreid, mis on oma olemuselt väga sarnane pipraspreile.

Pürksis tegutsevad hundid on aga Eesti metsadele tuttavast hallhundist erinevad. Nimelt on nende karvkate pruun ning mõne isendi puhul on näha ka rohelisi detaile (nt. kõrvasisemused) . Veel on siinsed hundid hallhundist kiiremad ja raskemini märgatavad. Nende meelispaik aja veetmiseks on Pürksi mõisapark, kus nad suitsetavad lõpuni inimeste poolt pooleli jäetud sigarette ja söövad gümnasistide kodutöid ning eesti keele õpikuid. Enamik olukorrast teadlikke õpilasi väldivad seetõttu öisel ajal meie kaunist mõisaparki. Küll aga ei ole meie kooli abiturient Kata valmis oma õhtustest värske õhu minutitest loobuma ning on pargis oma kirjandit kaitstes võitnud oma järjepidevuse trofeeks ühe hundi naha, mis seisab täna uhkelt tema seinal. Kangelane ise on oma saavutusi ja järjepidevust kirjeldanud nõnda: “No ma tegelt tean, et pargis ei tohi öösiti käia, aga mul tuleb seal silla peal alati inspiratsioon peale, nii et kui mul mingi pikem kirjatükk teha vaja, siis lähen ikka sinna. Mul oli juba kolm sisulõiku puhtandiks ümber kirjutatud, kui järsku kuulsin mingit kahtlast sisinat. Ma olen siin juba kaks aastat olnud, nii et muidugi tundsin ma selle hääle kohe ära ja võtsin valvepositsiooni sisse, aga see elukas kihutas minust otse mööda ja ründas mu puhtandit. Alguses oli mul plaan teda ainult hirmutada, et ta mu rahule jätaks, aga siis ta sai mu kirjandi hambusse ja ma pidin ju ennast ja enda vara kaitsma. Edasine on kuidagi udune, eks adrenaliin lõi pähe. Kui ma uuesti teadvusele tulin olin, ma juba ühikas, puhtand valmis kirjutatud ja eluka skalp ilusti stendil. Elnale väga ei meeldinud, aga kui ma talle oma sangarlusest rääkisin, siis ta tegi sellele isegi pai.”

Kahjuks ei ole see vägitegu pargis pesitsevaid ning Pürksis luusivaid hunte minema peletanud ning meie toimetus soovitab siiski olla ettevaatlik ja mitte suhtuda ükskõikselt meie pruunivatimeestesse. Vaatamata sellele, annab Kata sangarlikkus pürsklastele lootust, et ehk kuidagi ikka on võimalik neile kiskjatele vastu hakata. Selle lootuse sümboliks on ka hundiskalp, mis 6€ stendile riputatud on.

Kuidas aga Ants kiskjatega hakkama saab ning kelle kirjand on järgmiseks huntide vahepalaks? Neile küsimustele jääme me vastuseid otsima ning kui kõik hästi läheb, saavad ka need müsteeriumid järgmiseks Carte Blanche väljaandeks lahendatud.

Märgatud isend kirjandit nosimas. (anonüümne jalutaja)