Sellel suvel sain ma osa ainulaadsest võimalusest osaleda regatil Tall Ships Races ja purjetada Inglismaalt üle Põhjamere Norra.
The Tall Ships Races on iga-aastane noortele suunatud purjeõpperegatt ning on toimunud alates aastast 1956. Toona osales vaid 20 klassikalist purjejahti, mis olid maailma alles jäänud. Tänavu oli see number juba üle saja.
Olles varem käinud mitmemastilise jahiga purjetamas (siis küll ainult Tallinnast Klaipedasse) oli see siiski väga lahe võimalus purjetada avamerel. Sain regatile, kuna kandideerisin Tallinna noortele suunatud toetusele, millega maksti kinni osa purjereisist. Minu reisi algsadam oli Põhja Inglismaal väikeses sadamalinnas Hartlepoolis, mis on üpris Newcastle´i lähedal. Sealt suundus laevastik Norra Oslo lähedale Fredrikstadi.
Mina sattusin laevale nimega Roald Amundsen, mis vaatamata oma norrapärasele nimele on hoopis Saksamaa laev. See jaht on laevastiku üks vanimatest ning kuulub A klassi, mis tähendab, et see on ka üks suurimatest. Roald Amundsen on kahemastiline prikk, mis ehitati 1952. aastal algselt kalalaevaks. Ta on 40 meetrit pikk (veeliinil 38) ja 34 meetrit kõrge.
Reisi pikkus oli 579 meremiili (umbes 1072 km), millest 574 olid ainult purjejõul (sadamates ja Norra saarestikus vajas laev mootorilt veidi abi), ning võttis kuus päeva aega. Reisi ajal elasin ma neljakohalises kajutis, mida jagasin kahe teise eestlasega (kes said reisile sama konkursiga) ning ühe hollandlasega. Laeva enda meeskond koosnes sakslastest, kuid õppureid nagu minagi oli igast rahvusest. Näiteks oli laevas päris mitu norrakat, üks Islandi tüdruk, kolm eestlast (mina sealhulgas) ja ka näiteks üks tüdruk Belgiast. Laevas kehtib vahisüsteem ning kõik vahid on neljatunnised. Laevas olijad jagati vahtidesse (sealhulgas ka näiteks tüürimees), mis olid iga päev täpselt samal kellaajal nii päeval kui öösel. Vahiajad olid: 00.00 - 04.00, 04.00 - 08.00, 08.00 - 12.00 jne. Selle süsteemi järgi pidi iga inimene päevas kokku 8 tundi vahis olema ning 16 tundi oli puhkamiseks, millest enamik kulus magamisele.
Laevas oli töökeeleks saksa keel. Kuna meeskond koosnes täielikult sakslastest, siis olid ka kõik käsud saksa keeles. Selgeks pidi õppima kõik erinevad purjed ja otsad, kuid teades neid varem inglise keeles, oli saksa keelele üleminek keeruline. Nädala ajaga hakkasid vaikselt
asjade asukohad juba meelde jääma, kuid kui oleks tahtnud neid päriselt mäletada, oleks pidanud kauem selle laevaga merd sõitma. Eriti keeruline oli käsklustest aru saada. Kuna kõik oli saksa keeles, ning mul oli peale põhikooli kaks aastat selle õppimisest vahele jäänud, oli algul väga raske aru saada, mida minust täpselt tahetakse. Õnneks olid meie vahis olevad meeskonnaliikmed väga toredad ja seletasid meile, kui mõttelõng kinni kiilus.
Hartlepooli sadamast väljus laevastik traditsioonilise uhke paraadiga, et pealtvaatajatel kaldalt ilus vaadata oleks. Siis algas võistlus. Laevad pidid läbima merel erinevaid punkte (koordinaatidega varasemalt ära märgitud) ning nii mõnedki neist olid keerulised läbida. Merel oli nii tormi kui ka ilusat ilma, kuid sellele vaatamata olime enamasti laeval siiski läbimärjad. Laineid oli igasuguseid ning tuul tugev ja laev oli pidevalt tugevas kreenis. Vahel tekkis ka olukordi, kus laev tuule ja lainete tõttu kõikus ühest kreenist teise ning siis oli pardal ringi liikumine paras pähkel. Magamiseks sobis selline olukord aga imehästi, kuna laine kiigutas magama. Igal hommikul saime nautida kaunist päikesetõusu ning päeval põletavat päikest, mis näo korralikult ära kõrvetas, kui päiksekreem juhuslikult peale määrimata ununes. Samuti sai väga tihti väga lähedalt näha naftapuurtorne, korduvalt sõitsid mööda hiiglaslikud naftatankerid.
Fredrikstadi kohale jõudes võttis kohalik rahvas laevad sadamas pidustustega vastu, näiteks lasti rannast valjult meile möödasõites “Kariibi mere piraatide” tunnusmeloodiat. Sadamasse jõudes on laevameeskondadel kombeks osaleda paraadil, kus meeskonnad on riietunud kostüümidesse ja jalutavad läbi linna. Seda võib ette kujutada nagu laulupeo rongkäiku, kuid rahvariiete asemel on osalistel seljas hoopis näiteks piraadikostüümid. Minu laeva meeskond riietas ennast loheks - eesotsas oli hiiglaslik papist pea, vahepeal ülejäänud meeskond erksavärvilistes riietes ja lõpus saba. Kõige paremini silma jäänud meeskond sai hiljem autasustamisel auhinna, kuid kahjuks meie seda ei võitnud. Samuti on kombeks laeva meeskondadele korraldada pidu, kus on muidugi erinevat head paremat süüa ja juua, ning kõlab vali muusika. Pidustused on sarnased Tallinna merepäevadele, kuid uhkemad.
See oli üks lahedamatest nädalatest mu elus ning kavatsen ka tulevikus sellel regatil uuesti osaleda. Samuti soovitan seda kõigile, kellel on kas mingisugunegi huvi mere vastu, või kes tahab tutvuda lahedate inimestega eri riikidest ja luua mälestusi kogu eluks. Mis siis, et märjaks saab või merehaigus peale kipub, sellest saab ju terveks.