Eelmisel kevadel reklaamiti Stuudiumis, et käimas on mingisugune kandideerimine kuhugi Läänemere projekti laagrisse, kus väljavalitud siis sõidutatakse Soome Tvärminne uurimisjaama, et uurida Läänemere eluolu ja kuidas seda kaitsta. Kirjutatud oli ka, et sinna tulevad noored neljast erinevast riigist - kõigist kolmest Balti riigist ning Soomest. Kandideerida mulle meeldib, uute inimestega kohtumine ka ning Läänemeri on iseenesest tõesti tore asi, niisiis kirjutasin kõige kohta, mis küsiti ja saatsin avalduse teele. Infokirjas oli öeldud, et kogu Eestist pääseb 9 inimest, mistõttu otsustasin ma mitte liialt enesekindlaks oma valituks osutumises muutuda.
See aga tähendas, et kui mõni nädal hiljem nägin e-maili, mis õnnitles mind valituks osutumise puhul, olin ma väga õnnelik. Laager pidi toimuma augusti alguses, kuid töö selle nimel algas kohe peale jaanipäeva. Nimelt pidid iga riigi noored kultuuriõhtul tutvustama oma kodu ja rahvast, see aga nõudis veidi planeerimist.
Kuid planeerimine planeerimiseks, selle aasta viimasel juulihommikul olin ma Tallinna sadama D-terminalis, kus sain teada, et ma ei olnud mitte ainus noarootslane ,kellel õnnestus sinna eksklusiivsesse laagrisse pääseda. Tõepoolest, 12.K klassi Emma nägemine pakkus veidi kindlustunnet.
Mõni hetk hiljem sain aga teada et ka teised eestlased, kes sinna sattunud olid, olid võrdlemisi toredad. Valdav enamik meist olid naissoost, kuigi ka kahel poisil oli õnnestunud sinna sattuda. Kõige rohkem oli meie grupis tartlasi, kaasaarvatud juhendaja, kes muidu töötas Tartu loodusmajas.
Need teadmised sain ma Soome sõidu jooksul. Kuid selle õhtu ja järgmise viie päeva jooksul sain ma ilmselt targemaks kui kogu ülejäänud suve jooksul. Tuleb välja, et Läänemerele on palju rohkem ohte, kui enamik inimesi ette kujutab, ja enamiku Läänemerest püütavate kalade kõhtudest võib leida mikroplastikut, mida on võrdlemisi huvitav mikroskoobi all uurida. Ka tuleb välja, et meres snorgeldamiseks pole vaja kuhugi kaugele Kariibidele
lennata, sest Läänemere põhi on ka väga ilus. Küll aga tuleb tunnistada, et siin on vist veidi kergem haigeks jääda, isegi kui kanda termoülikonda. Siiski vannun lõpuni, et see oli turtsumist ja nohu väärt.
Aga see laager ei olnud mõeldud ainult Läänemere uurimiseks, vaid ka rahvusvaheliste kontaktide loomiseks, mis minu arust täiesti õnnestus. Ma rääkisin igast riigist inimestega, sain mõne sõna uues keeles juurde ja teadmise, et leedukad peavad poolakate peale suurvürstiriigi pärast ikka veel viha.
Kogemus oli kindlasti võimas ja absoluutselt igat hetke väärt, isegi kui minek vahepeal õudne tundus. Kõigile lugejatele soovitan, et kui sarnane võimalus kuhugi kandideerida peaks tulema, siis jumala eest, saatke avaldused ja saage kogemusi.