Ma olen alati merd armastanud. Meri lihtsalt kuidagi kutsub mind. Kutsus ka eelmise suve lõpus, kui mul avanes hea võimalus minna purjetama. See reis toimus nelja purjejahiga: Tuulelind, Triton, St. Iv ja Vesta.
Reis algas õhtusel ajal Lennusadamast, kuhu peale minu oli ka kogunenud 25 teist noort. Kui kõik osalejad olid kohal, rääkis reisi korraldaja Gedy Matisen reisi eesmärkidest ning seejärel hakati meid jahtidesse jaotama. See käis nii, et kaptenid valisid ise enda meeskonnad. Mind valiti Tuulelinnu peale, mis kuulub mereakadeemiale. Mul pisut vedas, kuna see jaht oli nendest neljast kõige uuem ja oli täis igasugu luksust, mida teistes jahtides polnud, näiteks keskküte ja internet. Kui oli aeg minekuks, pandi kõik noored jahi peal tööle. Kes hoidis otsi, kes tõmbas vendreid pardale, kuid rooli meid veel ei lastud. Asusime siis teele, sihtpunktiks Soome rannik. Öö möödus rahulikult, meid jaotati vahtideks ehk umbes 3 inimest, kes on neli tundi kokpitis ja neli tundi magavad. Mina olin esimeses vahis. Kokpitis olles otseselt midagi teha polnudki, vaid siis tuli tegevus, kui oli vaja pautida. Pautimine on manööver, kus kapten koos meeskonnaga töötavad koos, et tuul tuleks teiselt poolt purjesid kui enne. Peale nelja tundi vahis olemist, läksin oma kajutisse magama. Mingil hetkel olles keset Soome lahte hakkas tuul jubedalt puhuma ja meri läks lainetama. Puhkamine oli üpriski võimatu, kui jaht viskas reisijaid ühest kajutiotsast teise. Vahepeal hakkas mul ka iiveldama, aga merehaigus mind ei võtnud. Mõnel meeskonnaliikmel oli väga paha olla. Vöörikajutis oli võimatu magada, kuna jaht hüppas lainete peal ning viskas sealolijad vooditest välja.
Kui ma teise päeva varahommikul ärkasin, sõitsime juba mootoriga. Olime jõudnud esimeste väikeste saarekesteni Soome rannikul. Meie kurss oli suunaga Jussarö saarele, kus me pidime maabuma, et kõik saaksid ennast ilusasti välja magada. Jõudnud sadamakai äärde, käskis kapten mul võtta kinni poist, mille külge pidin kinnitama ahtriotsa. Seejärel pidin siduma selle sama otsa pardal oleva knaabi külge. Kuna me jõudsime esimestena, oli meil palju aega saart avastada. Käisime saare peal ringi ja meie imestuseks oli saarel palju mahajäetud maju. Sel saarel olevat olnud kunagi kaevandus ning majad, mida nägime, olid vanad elamud. Neid maju olevat kasutanud ka lahingtreeninguks Soome kaitsevägi. Tunnikese pärast jõudis kohale Vesta, mille terve meeskond olid olnud ühel hetkel merehaiged ja kõik koos üle parda oksendanud.
Samal ajal, kui meeskonnaliikmed magasid, ujusid või külastasid väikest kohvikut, pidas reisikorraldaja kaptenitega nõu. Algne sihtpunkt oli Nauvo saar Turku saarestikus, kus pidime kokku saama projektis osalevate soomlastega, kuid viiruse tõttu ei olnud see võimalik. Kuna Nauvole minek oleks võtnud terve päeva, otsustati jääda lähemale ning vöörid suunati Sommarö poole. Reis sinna võttis 2-3h. Jõudnud sadamasse, tuli meeskonnal taas panna vendrid parda äärde ja haarata otsad, et kinnitada alus kai külge. Sellele järgnes vaba aeg, mida me veetsime saart avastades ja sõlmi õppides.
Järgmisel päeval me ei seilanud, vaid olime saarel ja tegime igasuguseid projektiga seotud asju. Õhtul läksime randa ujuma. Saare peal oli väga lahe liikuda, kuna kõik maastik oli graniidist ja künklik. Tol õhtul kästi kõigil vara magama minna, kuna varahommikul pidime liikuma järgmise saare juurde. See saar oli Elisaari, üks imeilus metsik saar, kus oli vaid üks talu ja hästi palju kaljusid. Sinna me seilasime ka umbes 3h. Teel sinna nägime väga palju rikaste soomlaste suvemaju, üks neist oli otseses mõttes villa, mille õuel seisis helikopter. Elisaaril polnud palju teha, sest seal ei olnud väga midagi. Oli ainult üks pisike kohvik, mida pidasid üleval noored. Aega veetsime purjekates, mängides kaardimänge. Õhtul sai minna sauna, kust oli väga hea otse merre hüpata. Ka sel õhtul pidime varakult magama minema, sest kella viiest hommikul heiskasime purjed ja hakkasime minema.
Kõik sujus hästi, nägime merelt imeilusat päikesetõusu läbi udu ja seilasime mõnusa 6 sõlmega (11 km/h). Kõik läks tõesti hästi, kuni kapten käskis mul rooli taha minna. Ta mõtles, et on piisavalt autopiloodiga sõidetud, laseks nüüd noortel ka proovida. Ma ei olnud harjunud nii suurt jahti roolima, kuid sain hakkama. Kuna mul oli ka tol hetkel juba väikelaevajuhi tunnistus, küsis kapten mult terve aeg igasuguseid tähtsaid küsimusi. Näiteks, kui me kohtusime merel M/S Romantikaga, küsis ta kes peab teed andma jne. Merel olles me purjeid kasutada ei saanud, kuna tuult jätkus vaid esimeseks õhtuks. Meri oli klaassile. Olles juba Eesti territoriaalvetes, märkasime, et Vesta oli meist täiesti maha jäänud. Nad otsustasid keset Soome lahte ujuma minna. Meie samal ajal läksime Naissaarele, kuna mina ja mõned teised meeskonnaliikmed polnud seal kunagi käinud. Seal olime vaid 20 minutit, nii et saime ainult sadamat ja rongi näha. Seejärel võtsime otsad lahti ja seilasime juba Lennusadama poole.
See reis oli üks parimaid kogemusi mu elus. Ma kohtusin paljude lahedate inimestega ja sain palju uusi sõpru. St. Iv’i kapteni meelest oli reisi eesmärk tekitada noortel suur huvi purjetamise vastu ja ma olen 100% kindel, et see eesmärk sai täidetud. See purjeretk tõesti läks kõigile korda. Suvel loodan taas purjede alla saada, siis aga pikemale reisile, milleks on The Tall Ships Races 2021 purjeregatt.
- Rando Korb