Kõnnime Andreasega koolimaja poole. Päike paistab, kuid pole nii soe, et oleks palav. Ideaalne ilm, et sooritada esimene eksam – eesti keele riigieksam. Mul on käes kaks pastakat, veepudel ja väike tahvel tumedat šokolaadi. ÕS on üle vaadatud, Tiidu tarkuseterad ajju talletatud ning ohtlikud komavead meelde jäetud. Miski ei saa mind enam peatada.
„Kas sul on ID-kaart kaasas?“ küsib Andreas äkki.
Oleme välisuksel juures, lastes paaril paralleelikal meist mööda minna. Kortsutan kulmu. ID-kaart? Ma ei ole kindel, kas see mul Pürksis kaasaski on. Kasutasin seda viimati pühapäeval kodus ja võis juhtuda, et see jäi lugejasse. Kehitan õlgu.
„Ei,“ vastan koolimajja sisenedes, „aga seda ei lähe nagu nii vaja.“
Andreas saadab mulle ehmunud pilgu, et ta ei ütle midagi, kui ta üksi jätan. Viskan jalanõud ära, panen kaabu nagisse ning käin enne saali minemist vetsust läbi. Olen kerge südamega saali astumas, mul on veel kümme minutit aega, kui mind äkki uksel peatatakse. Ühel pool ust seisab Laine ja teisel pool seisab mulle võõras naine. Ilmselt on ta välivaatleja. Ta vaatab mind üle prillide nõudliku pilguga.
„ID-kaart, palun,“ ütleb ta. „Ilma selleta me eksamile ei lase.“
Neelatan. Minu rõõmus tuju on kui käega pühitud.
„Mul pole seda,“ pomisen ning üritan end mööda nihverdada, ent välivaatleja paneb mulle käe ette.
„Mis sa ütlesid?“ küsib ta. „Ma ei saanud su mõmisemisest aru.“
„Mul pole seda,“ kordan valjemalt.
Naine tõstab üllatunult kulme. Ta prilliklaasid läigatavad halva endeliselt.
„On sul siis pass? Juhiluba?“
Heidan paluva pilgu Laine poole, ent ta on pea ära pööranud. Hingan sügavalt läbi nina ja vaatan uuesti naise poole. Ta on mu poole välja sirutatud käega. Pass lõpetas kehtivuse juba kaks aastat tagasi ning lubade tegemise peale olen ma vaid mõelnud. Raputan aeglaselt pead. Mul pole ühtegi isikut tõendavat dokumenti kaasas. Välivaatleja langetab aeglaselt käe.
„Siis sa eksamit sooritada ei saa.“
Saalist kostub jutusuminat ning sokkide kahinat vastu põrandat. Kohe varsti võtavad sõna Laine ja Tiit ning lastakse kõlaritest haridusministri julgustavat kõnet. Siis algab kuus tundi tööd, teema valikud, lugemisülesanne, kirjandi mustandi ning puhtandi kirjutamine.
Ja mina ei saa seda teha.
Otsin paaniliselt võimalust. See ei saa nii minna! See ei tohi ometi juhtuda. Siis näen saaliuksest möödumas Tiitu.
„Tiit!“ hüüan ma. Tiit peatub ja vaatab ukse poole. Ta pilk on mittemidagiütlev.
„Tiit,“ kordan ma, „sa pead neile ütlema, et ma saaksin eksamile! Sa ju tead mind! Ma sain proovieksamil ju 85 punkti! Sa ei saa mind siia jätta. Ütle talle, Tiit, et ma olen su õpilane.“
Pingeline vaikus. Välivaatleja vaatab Tiitu. Tiit silmitseb mind. Mina vaatan kõigile otsa. Keegi möödub minust, näitab nii muuseas Lainele ID-kaarti ja astub valgustatud ruumi. Kuskilt kostub hüüe, et eksam on kohe algamas.
Viimaks avab Tiit suu ja ütleb: „Ma ei tea sind.“
Ta lahkub ning kaob mu vaateväljast. Seejärel astub saali Laine, pärast teda välivaatleja, kes ei heida mulle pilkugi, vaid sulgeb ukse. Uksel on silt „Vaikust! Eksam“.
Ma ignoreerin silti ja hakkan rusikatega uksele prõmmima. Minu kaksteist aastat vaevalist tööd, valatud higi ja pisaraid ei saa nii lihtsalt tühja minna! Kõik muutub häguseks, valjud hääled hakkavad kostuvad kuskilt mu küljelt.
Avan õhku ahmides silmad. Tõusen istukile. Ma olen ühikas. Kuulen laste hääli, ent need ei tule minu juurest. Nende vadin kostub akna alt, aga koos jooksusammudega kaovad hääled kaugusesse. Vaikus. Hingan rahulikult. See oli kõigest õudusunenägu. Toetan kergendatult pea tagasi padjale. Ma alles lähen eksamile.
Siis aga hüppan uuesti istukile. Päikese kiired valgustavad teisel pool tuba tühja voodit. Ühikas on kahtlaselt vaikne. Haaran öökapilt telefoni ja vajutan värisevate sõrmedega selle tööle. Käes on 25. aprill, eksamipäev.
Eesti keele riigieksam algab kell 10.00.
Kell on 10.31.
Commentaires