Esimene generatsioon
Seo Taiji and Boysist sai alguse muusikastiil, mida inimesed teavad praegu K-popina. Korea popmuusika jaguneb “enne” ja “pärast” Seo Taiji and Boys debüüti. Nende esinemiskarjääri alguses kaasasid nad oma muusikasse autentset lääne hiphoppi, mis tekitas paljudes inimestes segadust. Korealased polnud sellega tuttavad. Nende muusika ning tants oli midagi nii võõrast ja neisse suhtuti alguses eelarvamusega, aga tänu raadiole said nad üleöö kuulsaks. Populaarsus noorte hulgas kasvas kiiresti. Lauludes käisid läbi teemad, millega noored said samastuda. Nende laulud ei olnud vaid armastusest, vaid probleemidest noorte elus. Seo Taiji and Boys väljendasid seda, mida noored tunnevad seoses armumiste ja omavaheliste suhetega. Albumil on paljudes erinevates stiilides laule – rock, ballaad, hiphop ja pop. See ongi K-pop. Seda tehakse ka tänapäeval väga efektiivsel viisil. See oli esimene samm K-pop muusika muutumiseks uueks võimsa sõnumiga kultuuriks.
H.O.T kujundasid välja idee hea väljanägemisega teismelistest, kes oma gruppides tantsivad tänapäevase ja uudse koreograafiaga. See idee kujunes sellel perioodil, millest arenes välja tänapäeva K-popi ilme. SM Entertainmenti Lee Soo-Man võttis inspiratsiooni USA populaarsematest gruppidest ja lõi H.O.T’i. Ta otsis kokku grupi lootustandvaid poisse läbi prooviesinemiste. Nad õppisid tantsima, aga lauluoskust nappis. Liikmed olid oma debüüdi ajal väga noored ja käisid veel koolis. Nende puhul oli kõik palju rohkem organiseeritud ja planeeritud, sest neid haldas produktsiooniagentuur. Laval kandsid nad teatraalseid lapselikke kostüüme,mis sobisid pigem teatrisse ja mis neile endale väga ei meeldinud, aga need meeldisid fännidele ja nende lavakostüümid said kiiresti populaarseks. Fännid üritasid riietuda sarnaselt, kandes samu aksessuaare, mütse ning kindaid. Saadi aru, et nende arvelt saab palju raha koguda. Müüdi palju esemeid, näiteks vihikuid, kleepse, postkaarte ja muud sarnast, millel oli bändi liikmete nimi või nägu peal.
Sellel ajal tuli Korea popmuusikas esimest korda kasutusele sõna “iidol”. Iidol tähendas selles kontekstis midagi, mida inimesed jumaldavad või austavad. Sellel ajal polnud sellel sõnal positiivne tähendus. Inimestele, kes polnud H.O.T fännid, tundus nende muusika olevat kui masstoodang ja rohkem nagu äri. Ilma H.O.T’ta poleks K-pop see, mis see on praegu. Nad süstematiseerisid iidolikultuuri.
H.O.T edu andis SM Entertainmentile mõtte luua tüdrukute grupp, millega nimeks sai S.E.S. Nüüd olid ka naised K-popis esindatud. Tänu K-popi kiirele edule hakkasid ka teised produktsiooniagentuurid gruppe looma. Üks nendest oli DSP Media poistegrupp Sechskies, kes sai Koreas peaaegu sama populaarseks kui H.O.T. Ka Seo Taiji and Boysi endine liige Yang Hyun-Suk otsustas luua oma produktsiooniagentuurid mille nimeks sai YG Entertainment. Tema esimesed grupid (nt. 1TYM) keskendusid rohkem hip-hopile, nad ei tantsinud ega laulnud nagu H.O.T.
H.O.T oli kahetuhandete alguses ka Hiinas populaarne – nad olid esimene Korea muusikagrupp, kes seda on suutnud. korea muusikast ja kultuurist sai Hiinas nähtus, mille nimeks sai “Hallyu” või “Korean Wave”.
Teine generatsioon
K-popi “kuldajastu” või teiste sõnadega teine generatsioon leidis vaieldavalt aset aastatel 2005 kuni 2012. Kuldajastu nimetus tuleb sellel ajal tegutsenud artistidest, kes populariseerisid K-popi ülemaailmselt ja levitasid ning tutvustasid koos sellega korea kultuuri maailmas. Sellel ajal oli tähtsaim lavaline olek, mood ja live-esitus. Laulusõnad olid teisel kohal, nende tähendus polnud oluline ning loogika puudus. Suurem rõhk oli loo muusikalisel meeldejäävusel ning kaasahaaravusel.
Hallyu või “Korea laine” laienes ja kogus populaarsust ka väljaspool Koread. K-popi artistide omanäolised ja äratuntavad koreograafiad ja kaasakiskuvad meloodiad vallutasid paljude südamed kogu Aasias ning ka Austraalias. Sellel perioodil muutusid populaarsemaks ballaadid ja armastuslaulud, mida varem oli vähem. Isegi sellistesse rahulikesse lauludesse suudeti kaasata keerukaid koreograafiaid ja liigutusi, mis on oluline aspekt K-popis.
Poistegrupp Super Junior viis K-popi Aasiast välja oma lauluga “Sorry Sorry”. Nad olid ka esimesed, kes tulid välja 13 liikmega. Sellel ajal olid nad kõige suuremahulisem grupp liikmete arvu poolest. Algselt polnud suur liikmete arv rahvale meeltmööda ning nad said sellepärast palju kriitikat, sest see oli harjumatu, kuid nende silmapaistev edu andis paljudele teistele praegu aktiivsetele ning edukatele gruppidele julgust samuti paljude liikmetega tegutseda ja muusikat toota.
Kuldajastu mood oli sama ikooniline kui laulud ise. Mõned artistid muutsid oma moekäsitlust iga uue albumi või singli avaldamisega. Näiteks tüdrukutegrupp Girls’ Generation proovis uusi stiile iga uue albumi väljatulekul, mida demonstreeriti alati edukalt. Vastupidiselt neile säilitas grupp Apink enamasti armsat kontseptsiooni, mis oli lapselik ja lõbus ning tegi nad Koreas ülipopulaarseks. Super Junior olid tuntud oma ülikondade poolest, millega nad esinesid. BIGBANG seevastu oli tuntud oma individuaalsusega. Igal liikmel oli oma eripära ning stiil. Sellest hoolimata olid mõlemad poistegrupid ülipopulaarsed nii Koreas kui ka välismaal.
Teises generatsioonis eksperimenteerisid produktsiooniagentuurid paljusid erinevaid kontseptsioone oma gruppidega. Need võisid olla veidrad, grotesksed ja haaramatud. Näiteks olid osad soengud väga suuremõõtmelised. Kui gruppidest sai kontseptsiooni katsetus, jäi neile külge ainulaadsuse silt. Kaks sellist grupi oli näiteks SHINee ja f(x), keda tuntakse ka õdede-vendade grupina. Selliste kontseptsiooniga albumeid antakse siiani neile gruppidele, aga mitte neile, kellel on enda kindel kuvand.
Jaapanis debüüdi tegemine oli suur asi, kui grupp seda teha suutis, kuid nüüd on see juba nooremate artistide seas muutunud normiks. Praegu on tähtsam debüteerida ja edu saavutada USAs. Kuid enne USAsse püüdlemist oli K-pop rahvusvaheliselt küll esindatud, aga veel ikka nišihuvina. Et rahvusvahelisele fännibaasile meeltmööda olla, anti välja ingliskeelseid variante oma lugudest. Aga PSY “Gangnam Style” oli see, mis tõusis esile ja sai esimese lauluna äärmiselt populaarseks, kuigi ise oli koreakeelne. Paljud agentuurid mõistsid, et laulusõnade tõlkimine pole ainuke viis, et välismaalastele meeldida. Laul on hea, kui video ja rütm on kaasahaaravad ja räägivad loo.
Kolmas generatsioon
2012-2018 aastatel debüteerinud gruppe loetakse kolmanda generatsiooni alla. See põlvkond mängis suurt rolli K-popi tööstuse läbimurdes. K-pop sai ülemaailmset tunnustust veelgi juurde ning selle tulemusena sai sellest tõeline nähtus. Laulude sõnum on muutunud julgemaks ja väljendusrikkamaks. Sõnadele on tekkinud sügavam mõte. Produktsiooniagentuuridki olid rohkem avatud looma gruppe, kus liikmed võisid murda mitmeid ühiskondlikke stereotüüpe ja olla erinevatest rahvustest. Edastati mõtet, et ei pea ennast muutma selleks, et sobida ühiskondlikesse normidesse.
Tantsurutiinidest sai standard, kus domineerisid kaks poistegruppi NCT ning Seventeen. Nende keerukas koreograafia seadis lati kõrgele teiste konkureerivate artistide jaoks, sest nende tasemele on pea võimatu jõuda. Sellepärast oodatakse uuematelt gruppidelt üha keerulisemaid ja ainulaadsemaid tantsuliigutusi. Kolmanda generatsiooni tantsud loodi olemaks trendikad ning originaalsed. Tähtis tegur, eriti tüdrukutegruppide seas, oli oma koreograafiatesse lisada teatud liigutus, mida oli fännidel lihtne järgida.
Neljas generatsioon
Neljas generatsioon K-popis algas ligikaudu 2018 ning kestab tänase päevani. Selle uusima põlvkonna artistid pole midagi juhuse hooleks jätnud ning on ennast tõestanud nii laulmise, koreograafia kui ka kontseptsioonide loomisega.
Neljas põlvkond on eelmistega võrreldes olnud mitmest aspektist teisel tasemel. Sotsiaalmeedia tõttu on neil kordades raskemad koreograafiad, esteetikad ning sünged käsitusviisid, mis paistab olevat selle ajastu tunnuseks. Läbi interneti pääsevad fännid lihtsasti sisule ligi ning artistid saavad tänu sellele tähelepanu ja kuulsust juurde ka välismaalt, sellepärast ongi paljudel alustavatel ansamblitel mõnikord rohkem tuntust välismaal kui Koreas.
K-popi suure eduga kaasneb suur konkurents selles valdkonnas ellujäämise nimel. Kui eelmistel generatsioonide ajal debüteeris aastas 7-8 gruppi, siis nüüd debüteerib ainuüksi ühes kuus vähemalt 3-4 uut gruppi.