Jutte Noarootsist

1796. Aasta talve lõpus

tegi Noarootsi luteri kirikuõpetaja kurva märkme kirikuraamatusse, mis rääkis 4 mehest, kes olla Telise neemelt jääle hülge jahile läinud. Jää oli aga rannikust eemale triivinud ning oli tõusnud suurem tuul ja ainult üks meestest pääses tagasi saarele (18 sajandil on Noarootsi tõenäoliselt veel vaid saar). Teisi kolme meest olevat hiljem nähtud Rooslepa ja Osmussaare kandis, kuid nägijad olid liialt passiivsed ja tuul liiga suur, et kellelgi appi tõtata. See oli kogu info märgitud sissekandes, kuid lugu ei lõppe siin. Alustame algusest kõigi nelja mehega.

On 13 märtsi varahommik, mehed lähevad Telise neemelt jääle hülgeid jahtima. Juba lõunast hakkab jää rannikust eemale triivima, kuid ilm püsib ilus ja selge. Mehed liiguvad Rooslepa poole lootes sealt kaldale pääseda. Nad on kaldast kuskil paari kiviviske kaugusel ja märkavad seal üht poissi. Nad hakkavad teda appi hüüdma ja meesteltekib lootus kui poiss küla poole hakkab jooksma. Nad triivivad ranniku läheduses mitu tundi, kuid loodetud abi jääb saamata. Tõenäoliselt oli poiss veel liiga väike, et mõista toimuvat. Tuul tõuseb ja ilm halveneb ning seiklejad hakkavad avamere poole triivima.

Ilm hakkab hämarduma jättes meestele mitte mingit muud võimalust, kui ööseks jääle jääda. Nad teevad endale lumest ja jääst varjualused. Järgmine hommik (14. märts) avastavad nad, et on Osmussaare läänekaldast vaid paarisaja meetri kaugusel. Ringi vaadates silmavad nad samal jääl mingeid olendeid. Alguses peavad nad neid hüljesteks, kuid selgub, et nad on nendega samasse olukorda sattunud mehed Vormsilt. Neid on viis.

Nad üritasid Osmussaare elanikele nende olemasolust märku anda. Nüüd oli neil sellega rohkem õnne. Inimesed nägid neid ja osad üritasid neile paadiga järgi tulla. Kuid paat ei pääsenud läbi hulpivate jääpankade nendeni. Teised osutasid saare idakalda suunas. Kuid idakaldale pääs osutus võimatuks. Vett oli ikkagi liiga palju.

Paari tunni pärast hakkas tuul jääd Osmussaarest eemale kandma ning võttis kiiresti suuna põhja poole. Mehed kõndisid jääl mitu tundi kuni leidsid ulpiva jäätüki, mis tundus piisavalt suur, et neid kõiki kanda. Illustreeritult öeldes jäid nad sinna istuma ja enda lõppu ootama.

Nad olid sunnitud ka teise öö jääl veetma. Ööga oli jäätükk jäänud kordades väiksemaks, kuid hea uudis oli see, et hommiku hakul nägid nad Hanko neeme majakat. Nad lahkusid pangalt ja kõndisid pea terve päeva ja öö kuni märkasid jalajälgi. Jäljed viisid neid Täktomi külla. Seal said nad tööd ja kuue nädala pärast põgenesid nad Vormsi jooksikute varastatud paadiga tagasi koju. Vormsisse jõudsid nad 23 aprill, kust 3 noarootsi noormeest kodu poole astusid. Noarootsi jõudsid nad 25 aprill.

Muuseas asus Hanko neemel Soome aadliku Magnus Wilhelm von Törne mõis, kust saadeti kiri Noarootsi kirikuõpetajale. Kirjas seisab, et nende juurde on saabunud viis vormsi meest, kirjas on olemas kõigi nende nimed, ja et kõik on elus ja terved. Kirjas on veel, et nendega kaasas on 3 Noarootsi noormeest, kelle nimesid ei teatud.

Põhiline info, mis kirjeldas noormeeste seiklust on pärit Kirikuõpetaja kirjapandust, Soome aadliku kirjast kirikuõpetajale, Vormsi kirikuõpetaja kirjapandu juhtunu kohta ning Noarootsi kirikuõpetaja kirjavahetusest oma emaga, kus ta uuendab oma ema teabega kadunute kohta.

Hans Westerblom

sündis 1875 Noarootsi külas. Ta oli oma iseloomult lõbus ja igal pool, kus ta käis oli pidu. Temast sai Noarootsi-Haapsalu postimees, kes sõitis oma aerupaadiga üle Haapsalu lahe. Teda hakati kutsuma Posti-Antsuks. 1901 muretses ta endale purjepaadi “Salme” ja hakkas sellega ka peale posti inimesi üle lahe vedama. Aja möödudes hankis ta endale veel erinevaid purjelaevu juurde.

Saksa okupatsiooni ajal sokutasid mõisnikud Hansu trellide taha ja postikohustus jäi tema poegadele, kes olid tol ajal veel väga noored (9,10). Algul inimesed pelgasid noortega sõitmist, kuid ajajooksul nad harjusid ja hakkasid neid usaldama. Peagi sai Hans vangist välja ja jätkas oma tööd Posti-Antsuna.

1925 monteeriti nende paati “Wikingisse” esimene mootor ja see läks rahvale kohe peale. Mootorpaadiga on mugavam ja kiirem sõita kui purjelaevaga.

1932 tabas neid õnnetus ja nende uus paat “Ost” pandi põlema. Nad ei lasknud aga oma tujul langeda ja ehitasid oma paadi uuesti üles, uhkemana kui kunagi varem.

Hiljem oli neil lausa 3 mootori paati, “Ost” vedas rahvast, “Nord” kevadel kala ja suvel turiste ning “Sid” oli alati valmis mõnd paati asendama. Hiljem osteti juurde veel “Aavo” ja “Fram”.

Teise maailmasõja ajal puuris Hans “Ost”i augud sisse ja lasi selle veepõhja. Niimoodi päästis ta laeva Vene sõdurite konfiskeerimise käest. Selle asemel konfiskeerisid nood uhke “Aavo”. Juttude järgi old too teel Saaremaale põlema läinud. Ühtegi ellujääjat polnud.

“Ost” aga tõsteti veest üles, tehti korda ja aastal 1943 jõulude paiku jõuti laevaga Soome kaudu Rootsi.

Teadaolevalt on Pürksi mõis

pikka aega olnud Ungern-Sternbergide suguvõsa käes, aga palju vähem teatakse lugu, miks viimane Sternbergide suguvõsast pärit omanik siit lahkus.

1830. a suri Pürksi mõisas selle tolleaegne omanik Karl Johann Emanuel kahtlastel asjaoludel ja ta maeti Noarootsi kalmistule. Mõisa päris ta 18-aastane poeg Otto.

Aastad peale oma isa surma möödusid Otto jaoks segaselt, kuna mõis polnud enam päris see, mis enne ja levima hakkasid jutud, et Karl ei ole päriselt mõisast kuhugi läinud. Inimesed, kes Ottol külas käisid rääkisid jutte, kuidas kummituslikud varjud neid igal sammul saatsid ja kuidas nad tundsid tundsid ennast igal hetkel endal kellegi pilku.

Otto käitumine oli inimeste arvates pisut kummaliseks muutunud. Ta tundus neid lugusid tõsiselt, kuid rahulikult võtvat.

Teda märgati tihti iseendaga rääkimas ja ta lausetes olid justkui mingid vihjed, mis teistele arusaamatuks jäid.

Peale Otto surma päris mõisa ta poeg Carl Johannes. Carl sai väga kiiresti hullu maine ja Pürksi mõis samuti. Ta seletas kõigile segaseid lugusid oma vanaisast Karlist, kelle vaim teda seal mõisas rahule ei jäta ja muutus ajaga järjest paranoilisemaks. Ta võpatas iga krõpsu peale ja tundis, et teda jälgitakse.

Varsti ei pidanud Carl enam vastu ja ta kolis Ukrainasse koos oma naise ja lastega. Ukrainasse minek ja ta 11-aastase poja surm olevat talle veelgi halvemini mõjunud ja ta ei muutunudki enam endiseks.

Natukese aja pärast kadusid jäljetult ta naine ja tütar. Arvatakse, et ta oli oma hulluses neile midagi teinud ja elas oma elu lõpuni üksinda Ukrainas.

Uskuda võib, Karl ei ole siiani Pürksist lahkunud ja tema raskeid samme võib ka nüüd vahest öösiti mõisas ringi kondamas kuulda.

(müüt)

Võibolla oled märganud

Pürksi mõispargis olevat pärnade ringi. 19. saj. teises pooles istutati ringi täpselt 12 pärna, mis on praeguseks vaid osaliselt säilinud.

20. saj. alguses sai Pürksi pargi pärnade ring erinevate juttude järgi tuntuks. Nimelt olevat just nende kaheteistkümne pärna vahel koht, kus on võimalik sõlmida leping saatana endaga.

Sass oli kohalik tubli talupidaja, kes elas Pürksis.

Sass oli erakordselt huvitatud igasugustest nõidustest ja juttudest ning kui need juba küla peal levisid jõudsid need loomulikult ka temani. Ta naaber rääkis talle loomulikult igat levivat juttu, mis ta küla pealt kuulnud oli kui fakti. Ta rääkis kuidas Pürksi mõisapargi pärnade ringis on võimalik saada endale ükskõik mida, kui ronida neljapäeva õhtul kotitäie pärnalehtedega ringi keskele ja lausuda kindlad sõnad. Sass oli uudishimulik ja tegi kõik täpselt nii nagu naaber oli juhendanud. Ta läks ühel neljapäeva öösel vastu reedet kell 3 pärnade ringi juurde nagu naaber juhendas ja kogus oma koti neid samu pärnalehti täis ning ronis ringi keskele. Ta lausus täpsed sõnad ja jäi ootama. Midagi ei juhtunud. Sass hakkas pettunult ringist välja ronima, kuid just sellel hetkel haaras miski ta jalast ja ta lendas tagasi ringi keskele. See oli saatan. Sass rääkis saatanale kuidas ta oli alati unistanud kuningaks saamisest ja oli nõus temaga lepingu tegema. See kas Sassi soov ka kunagi täide läks, on tänapäevani teadmata.

(müüt)