Maarja Aaloe:"Ma ei ole õpetaja, ma ei ole kunstnik, mina olen ikka mina, ükskõik mida ma elus teen“

Harva teame õpetajatest muud, kui et ta on oma õppeaine ekspert. Ometi on õpetaja töö vaid üks paljudest rollidest ning tegevusaladest teiste seas, mis kooliperes jäävad tihti tähelepanuta. Maarja Aaloe on endale nime teinud kultuurimaastikul, nimelt loome ja tõlkimise valdkonnas. Samas ei identifitseeri Maarja end sellena, mida ta teeb, vaid peab oluliseks olla eelkõige isiksus.

* * *

Kuidas leidsite tee loomemaailma?

Kui loomemaailma all mõelda joonistamist, siis joonistanud olen ma sellest ajast peale, kui hakkasin pliiatsit käes hoidma. Lapsena joonistasin väga palju, põhiliselt inimesi. Mitte kellegi pealt maha, vaid peast. Mu emapoolses suguvõsas kõik joonistavad, on ka mitmeid kunstnikke, näiteks mu ema onupoeg oli kunstnik Ülo Sooster, mu tädi ja täditütar on samuti kunstnikud.


Kas suhtute tõlkimisse ja joonistamisse pigem kui hobisse või kui töösse?

Joonistamine on pigem hobi, isegi kui teen tellimustöid, ei võta ma seda kui tööd. See on lihtsalt asi, mida ma ilmselt peaksingi elus tegema, sest seda tehes unustan ma kella, söömise ja kõik muu. Ma lähen nii selle sisse. Näiteks kui hakkan päeval kell kaksteist maalima, vaatan aknast välja, päike särab, ja kui ma järgmisel hetkel aknast välja vaatan, siis on õues juba kottpime. See ei ole töö ja see ei väsita ka kunagi.


Tõlkimisega on asjad teisiti. Kuigi mulle tõesti väga meeldib tõlkida, siis pean ütlema, et tõlkimine on väsitav töö. Tõlkimise protsess ei ole mugav. See on ajamahukas ja vaevanõudev, selleks peab olema püsivust ja kannatust. Lõputu arvuti taga istumine hakkab ka tervisele, eriti silmadele.


Väga mõnus on näiteks tõlkida novelle, sest need on väikese mahuga, või näidendeid. Olen tõlkinud ka luuletusi – see on nagu magustoit. Kunagi tõlkisin ka paar teleseriaali. Aga paksema romaani tõlkimise puhul on enesedistsipliin väga oluline. Peaaegu iga raamatu puhul mõtlen alguses, et miks ma ometi selle ette võtsin. Kuni lõpuks jõuan selle mõnusama osani. Ehk et kui must tõlge on tehtud, saab hakata eestikeelset teksti lihvima, sõnu sättima – see osa mulle õudselt meeldib. Vahel võin mõnerealise lõigu või isegi ühe lause kallal istuda tund aega. Tõlkimise puhul on kõige olulisem anda õigesti edasi autori mõte ja seda autoriga samas stiilis. Ennast ei saa sinna eriti sisse panna, aga natuke ikka.


Öeldakse, et iga kunstnik maalib oma olemuse pildile … Siit tuleb ka küsimus: Kuidas Te ise oma kunsti iseloomustaksite ja kui raske oli kujundada oma käekirja?

Käekirja osas ei ole ma teadlikult midagi kujundanud. Kui ma midagi joonistan, siis nii, nagu mul tuleb, see ongi minu käekiri. Jah, absoluutselt iga kunstnik paneb ennast pildi sisse. Kunst ja kunstnik nii suured sõnad. Ma ise ei defineeri end kunstnikuna. Olen lihtsalt mina, kes aeg-ajalt joonistab ja maalib. Ilmselgelt väljendavad minu pildid seda, mis on minu sees või mida tahan inimestele jagada või pakkuda. Mu piltides on headust, helgust ja hoitust. Ja ilu peab ka olema. Mu moto on elus ikka olnud, et ilus peab olema, muidu mina ei mängi.


Miks valite oma joonistuste tegelasteks sageli lapsed?

Tõepoolest, lapsena joonistasin ma ka lapsi. Mul on alles lasteaiaaegsed joonistusplokid, kus on lehekülgede viisi rühmatäisi mängivaid lapsi. Ja mul oli ka üks korduv motiiv, kus kusagil koopa moodi kohas on kamp lapsi tihedasti üksteise vastu surutud, ühtegi täiskasvanut ei ole – mingi turvatunde vajaduse pilt. Jah, ma olen kogu aeg lapsi joonistanud. Ma arvan, et see on kuidagi seotud sellega, et minu sees ei ole sisemine laps üldse uinunud. Ja lapsed on armsad.


… aga haldjalikud naised?

Haldjatega seoses on mulle naljakal kombel elus korduvalt öeldud, eriti meesterahvaste poolt, et „Sa oled nagu haldjas“. Mu emapoolne suguvõsa on ammustest aegadest hiidlased. Ükskord sattusin lugema üht legendi, et kunagi ammu-ammu maandus, mitte randus, vaid maandus Hiiumaale üks haldjalaev ja sellest saadik on osa hiiu naisi haldjaverd. Et nende kondid ongi kergema kaaluga ja neil on natuke läbinägemise võimeid ja muid haldjalikke omadusi. See kuidagi kõnetas mind. Sellest saadik ilmusid mu piltidele haldjad. Kunagi tegin sellest inspireerituna maali „Haldjalaeva saabumine“. Sellel on koidutaevas üks suur vanaaegne laev, pitsist purjedega. Laeva pardal on väikeste pitsiliste tiibadega naisolevused, kellel on mu Hiiumaa esiemade ja naissugulaste fotodelt näod peas. Tiivuline mina juba tulen laeva pealt maha ja mu nägu on välja lõigatud mu kunagiselt pulmapildilt.

Detail maalist “Haldjalaeva saabumine”. Õli, pits 2016

Osa haldjamaale olen teinud kellelegi nii-öelda koduhaldjaks. Näiteks üks ema tellis oma haigele lapsele haldjapildi, et see toetaks tema last paranemisel. Lisasin sinna igasugust toetavat sümboolikat. Mitte et mul mingid võimed oleksid, aga ma panin sinna pildi sisse nii palju tervendavat energiat kui sain. Et kui tal on see pilt seina peal, siis see mõjutab teda heas mõttes.

Detail ühe koduhaldja maalist. Õli 2020.

Kuidas valmistate ette oma keskkonna, et luua meeleolu kirjutamiseks ja joonistamiseks?

Mina vajan täielikku eraldatust. Tõlkimine on käinud pere ja laste kõrvalt, see mind ei sega. Tõlkides suudan enda ümber tekitada mingi mulli. Aga kui ma ise midagi loon, siis tahan olla täiesti üksi. Olen üldse väga omaette inimene. Mul ei ole endaga igav ja ma ei tunne end üksi, mul on siis alati nii palju teha.


Picasso ütles kunagi, et „kunst peseb hingelt igapäevaelu tolmu“, mida Te sellest arvate?

Igasugune kunst ju liigutab. Kunst ei pruugi olla alati ilus, vahel võib see olla täiesti ebaesteetiline või ärritav. Kunst on üldse nii lai mõiste. Me rääkisime maalimisest ja joonistamisest, aga kunst on ju ka iga kangamuster, disainese või viis, kuidas ruum on kujundatud. Isegi sinu enda pilgus on kunst, see, kuidas sa asju näed. Kuidas sa näiteks vaatad vaadet. Mäletan, et kui ma kolisin oma merevaatega korterisse, ütles mitu tuttavat, et sa oleksid selle raha eest saanud suurema korteri, aga sina valisid merevaate pärast väiksema, et palju sa seda merd ikka vaatad. Aga mina vaatan päriselt kogu aeg, see pole mitte kunagi sama. Mul on seal akna taga iga päev selline kunst, sellised meremaalid. Kunst on isegi see, kuidas sa vaatad inimesi. Öeldakse, et me ise loome oma reaalsust, oma pilguga loome selle reaalsuse, selle maailma ja inimesed. Minu jaoks kõige suurem müstika siin elus ongi see, kuivõrd erinevad on inimeste reaalsused. Me võime elada samas kohas, teha justkui samu asju, aga tegelikult on meie maailmad niivõrd erinevad.


Mis Teid kõige rohkem inspireerib joonistama ja maalima? Kui palju mõjutab aastaaeg? Kui palju inspireerivad Teid paigad, eriti lapsepõlvekodu või elukoht? Kui palju igapäevane töö õpetajana?

Igal aastaajal võib olla midagi, mis inspireerib. Näiteks ma armastan väga pojenge. Mul on üks suur pilt, kus on lopsakad pojengid ja siis üks väike blond naisterahvas võrkkiigega seal vahel, kiigub niimoodi õite küljes. See on tunne, mis mind tabab, kui pistan nina pojengidesse, siis tahaksin olla nii väike ja kiikuda seal õite vahel ja lihtsalt olla kogu aeg selle lõhna sees.

Pojengid. Värvipliiats 2018

Ma olen kõik oma lapsepõlvesuved veetnud Hiiumaal. Mul ei ole üldse palju näitusi olnud, aga kõige esimesel olidki Hiiumaa lapsepõlvesuvedest inspireeritud pildid. Need olid sellised kadakased ja kassikäpalised, ja muidugi olid neil väikesed nunnud lapsed, kes ajasid omi asju.


Aga vahel ma joonistan mingi lause peale. Ma ei joonista kunagi mingit asja või vaadet lihtsalt selle pärast, et see on ilus. Seestpoolt tuleb mingi tunne, mida tahan edasi anda, näiteks et pilti vaadates tunned, et praegu on magusalt lõhnav suveõhtu.


Õpetajatööst ei ole ühtegi pilti sündinud, küll aga innustas joonistama eelmine töökoht – töötasin ligi 7 aastat Iloni Imedemaal (Ilon Wiklandi muuseum Haapsalus). See oli tohutult loominguline aeg, pidin kogu aeg välja mõtlema, mida lastel oleks meisterdada, erinevaid üritusi ja programme. Mu joonistuste kohta öeldi tihti, et need on ilonwiklandlikud, see vahel isegi häiris, sest ma ei ole kuidagi teda jäljendanud. Ütlesin tavaliselt, et Ilon Wiklandil ei ole patenti armsate laste ja väikelinnaelu peale. Mina tunnen samamoodi ja olen ka siin üles kasvanud. Seal töötades nägin iga päev hordide viisi pisikesi armsaid lapsi. Nad olid nii nunnud oma paljaste varvaste ja kostüümidega. Siis sündis terve seeria Iloni Imedemaa pilte. Aga lõpuks oli mul kogu sellest asjast üledoos. Siis tulin hoopis siia gümnaasiumiealistega tegelema.

Piparkoogitegu Iloni Imedemaa köögis. Värvipliiats 2011


Olete öelnud, et maalite sõnadega; Kas iga maal on omamoodi muinasjutt?

Sõnadega maalimist mõtlesin pigem tõlkimise puhul. Et nii kuidas maalides kasutad värve ja jooni, siis teksti maalid sõnadega. Nii nagu valid värve, nii valid ka sõnu. Vaatad, kas see sõna sobib teise sõnaga kokku, millise kujundi nad koos moodustavad. Igal sõnal on oma nüanss, isegi värv.


Juhul kui igal sõnal on värv, siis mis värvi oleks nimi Maarja?

Olen selle isegi kunagi välja joonistanud, minu jaoks on seal rohelist ja veidi punast, mis on iseenesest omavahel konfliktis. Mis ei ole ka väga imelik, sest ma olen inimesena küllaltki vastuoluline. Olen eluaeg ühest küljest olnud tagasihoidlik ja kohutavalt häbelik, noorena olin sotsiofoobik, kümme punkti kümnest. Sel ajal aga ei teatud ega räägitud sellistest asjadest üldse. Mõistan hästi noori, kellel on sarnased probleemid. Aga teisest küljest olen ma alati olnud selline rebel. Mulle meeldib teha asju enda moodi. Olen hea alluv, kui mul lastakse olla mina ise, aga ma ei sobitu massi. Näiteks koolis pidi nõukaajal kandma koolivormi, aga mul isegi ei olnud seda. Ometi lõpetasin rahulikult kõik viitega ja eeskujuliku käitumisega. Olen olnud kohati liiga häbelik ja tundlik, aga samas pole kunagi olnud hall hiireke või lambake, pigem võitleja.


Kui palju Teie arvates annavad ühele teosele juurde illustratsioonid? Millist põhimõtet järgite teostele illustratsioone tehes?

Tegelikult võiks ju illustreerida kõiki kirjandusteoseid ja väga äge oleks. Meil on Haapsalus üks selline illustratsioonigrupp, kuhu kuulub seitse naist, kes armastavad illustratsioone. Kaks korda aastas korraldame näituse. Võtame mingi teose ja igaüks teeb sellele paar illustratsiooni enda stiilis.

Nüüd see kõlab nii, nagu ma oleksin tohutu illustraator. Aga ma olen ainult kolm raamatut illustreerinud: ühe looduskosmeetika raamatu ja kaks lasteraamatut, lisaks need illustratsioonid näituste jaoks. Seda looduskosmeetika raamatut oli tore teha, sest mulle on alati meeldinud taimi joonistada.

<- Illustratsioon raamatule “Looduskosmeetika” Juuksed. Värvipliiats 2013


Siis olen illustreerinud ühe Heljo Männi lasteraamatu „Karupoega otsimas“. Sellega oli tore lugu. Kui ma üldse elus kellekski saada olen tahtnud, siis lasteraamatute illustraatoriks. Aga ma ei ole selleks ise midagi teinud. Kui ma Iloni Imedemaal töötasin, tuli mu juurde üks naisterahvas. Mu töölaua kohal seinal oli üks minu joonistatud pilt ja tema küsis, kes selle joonistas. Kui ütlesin, et mina, vastas ta: „Nüüd ma tean, ma olen pikka aega otsinud Heljo Männi uuele raamatule illustraatorit ja pole sobivat leidnud, aga ma tahan, et sina teed need pildid.“ Mina veel tõrkusin tükk aega, aga ta ei jätnud ja lõpuks ma tegingi. Samast kirjastusest tuli veel üks tööpakkumine, mille ma samuti rõõmuga vastu võtsin. Ma ei tea, sellist tööd võiksin kogu aeg teha, aga ma ei võta selles osas midagi ette, ei paku ennast kusagil.


Mida näitustel osalemine teie jaoks tähendab? Rääkige ka oma kogemusest isikunäituse „Hea“ (2017) korraldamisesest.

Näitused illustratsioonigrupiga on võimalus milleski vahvas kaasa lüüa. Ja see sunnib veidi tagant uusi pilte tegema. Aga üldiselt ma ei arvanud ise väga pikka aega, et ma kunagi näitust teeksin, häbelik, nagu ma olin. Ka selle esimese näitusega oli nii, et tuttav galerist lihtsalt küsis, kas mul oleks selleks kuuks mingeid pilte tuua ja siis ma viisin need Hiiumaa suvede pildid.

Isikunäituse „Hea“ korraldasin oma juubeli puhul ja ka selleks utsitas mind tagant kunstnikust sõbranna, kes broneeris mulle näituseruumi. Jällegi kellegi teise initsiatiiv. Mul oli tookord väga vähe pilte, asusin ruttu maalima. Näitusel olidki põhiliselt maalid, millest osa olid haldjast nimega Hea. Sellest ka näituse pealkiri. Plakatil oli väike haldjas, kes kiikus suure hõbepaju otsas.

-> Haldjas ja hõbepaju. (Hüpe valgusest pimedusse). Õli 2017.


Tegelikult oli mul ammust aega peas tiksunud mõte ühest lasteraamatust. Mõtlesin tookord näituseks valmistudes, et teen selle raamatu nüüd ära. Otsustasin teha maalid, mis hiljem läheksid pildistatuna raamatu illustratsioonideks. Alustasin ka jutuga, aga see jäi pooleli, nii et näitusel oli kirjutusmasinas viimane pooliku tekstiga leht, mis pidi näitama, et lugu läheb edasi. Ma ei ole seda siiani jätkanud. Olen aru saanud, et asju ei saa tagant sundida. Samal aastal tulin siia tööle, see suhteliselt lõikas mu eelmise elu läbi. Esimesed aastad õpetajana olid nii intensiivsed, et ma ei jaksanud mitte midagi muud. Ma ei saa nii, et näpistan päevas üks-kaks tundi loominguks, pean ikka põhjalikult ja pikaajaliselt asja sisse minema ning seda aega pole väga olnud. Ma ei sunni end tagant. Idee on olemas, lugu on hargnenud teatud maani ja ma umbes aiman, mis suunas see liigub. See haldjas kohtub erinevatel eluperioodidel erinevate inimestega, lugu on kergelt autobiograafiline, nii et see on natuke nagu mäng iseendaga või reaalsuse loomisega. Kirjutan seda lugu mõttes ja siis vaatan, kas mu elu läheb selles suunas. Loodetavasti jõuan kunagi raamatuni ka. Kas ma neid maale enam kasutan, seda ma ei tea, tõenäoliselt teen siis juba uued pildid.


Kummaga hakkasite enne tegelema, kas raamatute või näidendite tõlkimisega? Miks?

Raamatutega. Esimene raamat oli üks krimiromaan, mis anti tegelikult mu sugulasele Ülev Aaloele, kes oli üks tugevamaid tõlkijaid rootsi keelest eesti keelde. Tema mõjutas mind väga palju ja oli mulle eeskujuks. Kuna ta teadis, et ma nii väga tahan proovida, andis ta selle mulle tõlkida ja kuna ma olin siis algaja, andis ta mulle nii-öelda garantii, et tema vaatab üle nagu ikka õpipoisi või selli ameti alguses. Tema koolitas mind tõlkijaks. Mul ei olnud siis veel arvutitki, seega oma esimese paksu romaani tõlkisin ma hariliku pliiatsiga kaustikusse. Jah, selline tahtmine oli tõlkida. See oli 90ndatel, mingi hetk sain mingisuguse ülialgelise kasti, trükkisin kõik sinna ümber, sain teksti salvestada ja kirjastusele saata. Ka näidendid tulid alguses suuresti tänu Ülevile. Hiljem sain juba ise tööpakkumisi. Näidendite tõlkimine istus mulle tohutult hästi. Avastasin siis, et mulle eriliselt sobib otsene kõne. Kuidagi kuulan peas järele, kuidas inimene seda ütleks, kuidas lause päriselus kõlaks. Mind nii häirib, kui näidendis või ka raamatus on otsese kõne laused üles ehitatud viisil, kuidas inimesed tegelikult mitte kunagi ei räägi.


Mille järgi valite teoseid, mida tõlkida? Kes on teie jaoks südamelähedaseim kirjanik, keda olete tõlkinud?

Tegelikult on nii, et kirjastused ise pakuvad. Teatakse, et sellenimeline inimene tõlgib ja siis tehakse pakkumine kas telefonis või meili teel. Tihtipeale olen ära öelnud, sest mul on teine töö ja ma ei jõua. Kirjastustel on üldiselt plaan olemas, mida välja anda, selleks on omad inimesed, kes käivad raamatumessidel jne. Mina valin nende raamatute vahel, mida pakutakse. Kui mulle raamat ei istu, siis ma seda ei võta, samas kellelegi teisele just sobib. Algajana tuleb olla tänulik iga võimaluse eest, kuid kes on end juba tõlkijana tõestanud, võib hakata rohkem valima.


Mulle meeldib tõlkida sellist raamatut, mis on kirjanduslikus mõttes huvitav ja ka keele ja stiili poolest väljakutse. Mul on olnud näiteks õnn tõlkida paar nauditavat teost Eesti Raamatu sarja „Põhjamaade romaan“. Need autorid mängivad keelega, ei ole lihtsalt lause-punkt-lause-punkt, vaid lause võib olla terve lõigu pikkune. Siis pusid selle kallal. Mulle meeldib, kui tekst on minu jaoks väljakutse. Üldiselt istuvad mulle paremini naisautorid. Kõige paremini sobivad ikka need, kellega samastud. Kes loovad sellise oma maailma, võib-olla isegi natuke poeetilises võtmes.

Olen piisavalt palju tõlkinud Tove Janssonit. Ta tõesti meeldib mulle, tema stiil istub mulle hästi. Kõige rohkem meeldib tema „Suveraamat“. Põhjamaades loetakse seda kirjandusklassika hulka. See on üsna õhuke raamat, aga ma tõlkisin seda ühe terve suve. Selle tekst on nii tihe, seal ei ole ühtegi niisama lauset. See peaks olema kohustuslik kirjandus.

Illustratsioon Tove Janssoni “Suveraamatule”. Värvipliiats 2020 ->


Mis on olnud teie meeldejäävaim koostöö?

Meie illustratsioonigrupis on ääretult meeldiv koostöö. Samuti on mul üks lemmiktoimetaja Varrakus, Kadi-Riin Haasma, kellega meil on super koostöö ja kes on ise suurepärane tõlkija, lisaks ka Vanalinna Hariduskolleegiumis rootsi keele õpetaja. Aga üks kõige ägedamaid koostöökogemusi oli „Lärmisepa tänava Lota“ jõulu- ja suveetendused. Tõlkisin selle näidendi eesti keelde ja nii-öelda tõin Iloni Imedemaal lavale. Lavastajaks tuli Karel Rahu, tema on Haapsalu kunstikoolis õpetaja ja veab teatrit. Meil oli uskumatult hea klapp ja koostöö, mina tõlkisin ja tegin lavakujunduse, tema lavastas ja kirjutas muusika. Need olid väga vahvad etendused.


Kui palju te üldse vahetundidel, ning siis kui ei pea parasjagu õpilastega tegelema, puhkate joonistades?

Pole kordagi juhtunud, see on nagu teine maailm. Võib-olla kritseldan vahel mingit oma lemmikmustrit, aga ei, tööl olen töömõtetes. Kui tööasjad on tehtud, siis ma lähen oma maailma. Ma ei miksi neid.


Ütlen veel lõpetuseks, et mina ei identifitseeri end kunstnikuna, mitte et see mingi vale sõna oleks. Ma lihtsalt ei ütle enda kohta kunagi, et ma olen kunstnik või õpetaja. Ma ei ole nagu ükski nendest asjadest. Õpetan viiendat aastat rootsi keelt ja mul on siiamaani natuke naljakas kuulda, kui mulle öeldakse õpetaja. Need on pigem rollid: kunstnik, õpetaja, tõlkija, illustraator. Ma ei samasta ennast nende rollidega. Mina olen Maarja, kes praegu õpetab rootsi keelt. Kui tekib tahtmine või tunne, siis maalin ja joonistan. Tore, kui kellelegi meeldib ja tore, kui keegi tahab maali osta. Olen tähele pannud, et kui osa inimesi küsib, kes sa oled, siis nad mõtlevadki sinu ametit. Kui ütlen, et ma töötan õpetajana, siis öeldakse „aa, sa oled õpetaja“ ja sellega asi nagu piirdubki. Aga see ei ole ju kogu mina. Näiteks keegi ütleb „Ma olen keevitaja“, aga ta ei ole ju keevitaja, ta on isiksus. Võib-olla ta kaotab töö, kes ta siis on? See, millega ma tegelen, ei määratle veel mind. Igaüks on ennekõike inimene ja isiksus, mitte roll, mida ta parajasti etendab. Oluline on iseennast neis rollides mitte ära kaotada. Ma ei ole kunstnik, ma ei ole õpetaja, mina olen ikka mina, ükskõik, millega ma elus tegelen. Võib-olla ma teen järgmiseks midagi muud. Ma ei ole see, mida ma teen.


Õunad. Akvarell 2019


* * *

138 views0 comments

Recent Posts

See All